No mis sa kostad

Sügis trügib edasi ja näe pole siin üldse kirjutanud. Öeldakse küll, et rääkimine hõbe, vaikimine kuld, aga mina seda juttu enam ei usu. Niisiis pean endale tunnistama, et olen suurel või vähemal määral tagasi nende tegemiste juures, millega mässasin enne Kanadasse minekut. Vast kõige suurem erinevus on see, et elame hetkel praeguse Vancouveri pastori häärberis. Aga rohkem kisub Lõpele. Seal vennaskonna juures olles on elul nagu rohkem pointi. Linnas on kõigil kiire ja tegemisi kuhjaga. Endal ka - igasugust organiseerimist. Kogudusel homme usupidu - nii me kutsume suuremat koosolekut koos kõigi põlvkondadega ja sõpradega. Shalom valmistub visioonikonverentsiks. Et kuidas edasi minna ja paremini kasuks olla Pärnu kandi rahvale. Aga Lõpel vennaskonna hulgas näed elu ja vaimuliku elu reaalsust. Kui hästi on siis, kui viimane õnnestub. Kui ruttu saadakse üle vanadest asjadest. Kui ruttu lepitakse ära, kui tekib tüli. Kui vaimulik elu õnnestub, on see arm. Selle viljad on aga täiesti käega katsutavad ja mõjuvad kõhu tundele. Tekib teo ja töötahe ja nii edasi. Eile käis vana hea sõber Pille Võsu koos soome sõpradega vennaskonnas ja tõid mõned maja ehitustegevuseks vajalikud asjad. Norra kaasvõitlejad Tom ja Holger ka paar päeva seal liikumas. Oleks ka läinud, aga mis sa kostad - kuu lõpp ja bussipileti raha otsas. Nüüd mõtlen usupeo peale ja lähen Papsaarde oma jalgratta järele.