alarikirjutab

Aga ükskord algab aega, kus kõik pirrud kahel otsal lausa löövad lõkendama

2011-02-19T02:57:00.000-08:00

Otsisin mingil põhjusel seda lõiku, aga mis ma leian on see, kus üks seltskond lubab mootorsaega tulla kadrioru parki lõikuma. Kahest otsast lõkendavaid pirde ei paista.

Kas peab leppima?

Kadriorg näib olevat kergem töö kui oma isiklik aed.

Mis vahel kasvatab kibuvitsu ja ohakaid.

See mootorsae kättevõtmise tunne on üks õige tunne.

Kus sa ikka muidu maltsast lahti saad.

Ma loodan

2011-02-18T10:07:00.000-08:00

Eile olime piirkonna koguduste juhtide ja töötegijate kokkutulekul, mis toimub iga kuu.
Seal rääkis üks vanem töötegija, et pidi minema jalaoperatsioonile. Kirurg oli moslem. Ma loodan, et kõik saab korda, ütles ta. Ma usun, ütles teine. Kirurg oli mures ja ütles ikka: ma loodan. Usuinimene aga ütles: ma usun ikka. Lõpuks hakkas moslemist kirurg ka ütlema: ma usun. Jalg saigi korda. Usk võib lahendada nii mõnegi olukorra. Usu abil võib jõuda kristluse tuuma väravani. Aga tuum ise on "veel üks ülevam tee" 1. Korintlastele 13

Kiri Kodukandi inimestele

2011-01-22T00:54:00.000-08:00

Tere vennad ja õed!

Nüüd on siis nii, et peaaegu nädal on läinud me maandumisest siin Soomes. Viimase seitsme kuu jooksul läbisime sündmusi, mis tõid meid Kanada läänerannikult Soome lõunarannikule. Papsaares, vennaskonnas, Riia mnt 29-s, neljapäeva-Harakas, Tartus, Tallinnas, Mustvees- olete olnud me peamised tugipunktid Maarjamaal. Väiksed kohad, kus elul on hingamist. Jumaliku reaalsuse paigad me muidu ebareaalses kuunädalas.

Enamuse kaartide peal on ka me praegune kodukoht. Ilusa ilmaga võiks meile mootorpaadiga paari tunniga külla tulla. Tsaari aja lõpul ehitasid vene aristokraadid siia kenade puitnikerduste ja tornidega villasid. Pärnus ja Haapsalus näeb sarnaseid. Sõja ajal oli see poolsaar punaväe käes. Villad aga on nüüd kõik restaureerutud topkvaliteedini.

Villade vaatamine on kena, aga me missiooni teravik on mujal. Assiisis, Franciscuse haual saadud visioon vendlusest pole kuhugi kadunud. Samuti ei unusta ma Issandalt kuuldud sõnu: "sööda mu lambaid!" Kolmas asi: olla tee ehitajad ja mitte valmis teel sõitjad. Proovisin sõita pool aastat valmis teel ja oleksin peaaegu kaela murdnud. Vahelduseks võib, kuid missiooni mõttes pole see me kutsumus. Ehitada teid evangeeliumile, kogukondi Issandale, teenida ta vaeseid, treenida ta pühi. Õnnis see, kes Temast ei pahandu.

Me sõber Birger Borgemo on näinud Balti mere piirkonda ühtse misjoni piirkonnana. Tõsi ta on! Võib vaadata kodumaa ärkamiste lugu. Jumal on kasutanud saksa vendi (Hernhuudist jm); rootsi kooliõpetajaid, soome evngeliste selleks, et ärkamiste tuuli lasta üle eestimaa puhuda. Jumala liikumised ei sünni rahvuslikus isolatsioonis. Sageli võib olla rahvakild, tema meel ja piirkond liiga väike selleks, et Jumala teod sinna ära mahuks. Uhkus ja enesessesulgumine on mõnigi kord jätnud Jumala ukse taha. Aga nüüd on uute võimaluste aeg. (Üks huvitav neist: Kunagi läksid kuumad kõnemehed Rootsist Noarootsi. Nüüd on Noarootsi saatnud oma parimad pojad ja tütred siia soomerootsi.)
Birgeri nägemusel Balti Mere misjonist on oma juured. Ilmselgelt: tänapäeval on siinsed rahvad omavahel kultuuriliselt ja majanduslikult väga seotud. Isegi loogiline on näha seda ala ka vaimulkult ühtse v(õimalus-)piirkonnana.

Issanda ja Ta töö pärast oleme asunud siia. Sellega käib kaasas ta arm.

Oleme saanud haaratud väikestest elus kogukondadest. Vennaskonna viisil on ka siin välja kujunemas päevarütm. Tööpäevadel alustame juba 7:30 palvusega, mille käivitas piibliõpetaja Olle, siis koolipalvus 9:00, pärast igasugused tegevused. Kalle ja Lena on meid väga hästi vastu võtnud. Õhtuti on hea aeg Tarmo ja teiste kooli asukatega osaduse ja ülistuse pidamiseks. Meie kooliosakonna hommikune ülstusaeg pärast üldkogunemist kah minu kanda. Mul on palutud ka õppetunde anda. Eile olime esimeses rootsi keele tunnis ja hakkas külge küll.

Suhtemiinid ja kange külm.

2010-11-29T02:06:00.000-08:00

Ma ei ole sõjas käinud mees. Minu sõjategevuse kogemus piirneb ainult kergerelvadest vineerist märklaudade tulistamises. Märklaud langeb ja teisepoolt keegi vastu ei anna. Kui annaks – sellisest kohast hoiaksin ma teisele poole maakera. Siiski juhtub siin maakamaral nii külmi kui kuumi sõdu. Ilusad need ei paista. Vastikuimad asjad on maamiinid. Astud kusagile otsa ja lendad tükkideks. Ja kellamiinid. Need tundusid poisi põlves põnevad. Mängult! Sokutad selle kuhugi pahade peakorterisse; paned tiksuma ja veidi aja pärast: põraki! Vastase kindralid on vastu taevast.

Vaatan, ja peale käreda külma näen, et inimeste (ka ristiinimeste) elu ja tegevust ohustavad inimsuhete väljadel olevad miinid. Abielud ei õnnestu, perekonnad on pinges, töösuhted on jäised, koolis agressiivsemad rõhuvad nõrgemaid, kogudused tammuvad paigal, heategevus muutub kildkondlikuks tegevuseks. Mõnikord olen tundnud kiusatust öelda tüli pidada soovivatele inimestele: parem tapke kohe üksteist ära. Saate rutem. Põrgusse olete teel niikuinii. Vähemalt säästate teisi.

Inimsuhetesse kavalalt peitunud miinid plahvatavad ja põrgu lõikab oma saaki. Õilsamad motiivid kaovad. Külmus ja ükskõiksus kasvab. Domineerima hakkavad kitsa ringi huvid. Lahendamata asjade tõttu sigineb hingedesse kibedus, ebakindlus, lootusetus, käega löömine. Siin-seal käib taimer ja järgneb uus plahvatus. Kuhu see viib on teada. Aga kust see kõik tuleb? Kes koob neid kurbi mustreid?

Keskajal kõneldi palju seitsmest surmapatust.
Superbia – uhkus ehk alpus,,
avartia – omandihimu,
luxuria – ohjeldamatu elustiil
invidia – kadedus, viltuvaatamine,
gula – õgardlus, liigsöömine-joomine
ira – vihapidamine,
acedia – laiskus, tujutus.

(vaata ka Rainer Kivi, surmapattude nimetuste eestikeelsete tõlkevastete probleem, www.hot.ee/tancred/surmapatt/2.htm)

Kõlab nagu individualistliku elustiili pahupoole musternäidis? Tegemist ikka ka üldinimlike pahedega, mida ilmestavad ühtviisi Vana Testamendi leheküljed ja tänase „Postimehe“ veerud. Ja kesk-aegsed karikatuurid kus naine ratsutab seaga ja mees koeraga.

Toodud loetelus viimane on eriti kõnekas: Acedia: laiskus, tujutus. Mis on see muud, kui tiivustava eesmärgi, ühe suurema väljakutse puudumine. Huvitav on tähele panna, et patuloetelu esimesed kuus numbrit toimivad kellegi suhtes või kellegi arvelt. Viimane on siis eelmiste tulemus. Vaadake kahe aastast last: kui ta on terve, siis tal laiskust ei esine. See saadakse külge hiljem. Liiga sageli on see suhtemiinide otsas kildudeks lennanud elu elutüdimus. Ja siis on nii nagu laulab Tepandi: Inimene sööb joob ja sureb ja see on kange külm.

No mis sa kostad

2010-10-30T01:23:00.000-07:00

Sügis trügib edasi ja näe pole siin üldse kirjutanud. Öeldakse küll, et rääkimine hõbe, vaikimine kuld, aga mina seda juttu enam ei usu. Niisiis pean endale tunnistama, et olen suurel või vähemal määral tagasi nende tegemiste juures, millega mässasin enne Kanadasse minekut. Vast kõige suurem erinevus on see, et elame hetkel praeguse Vancouveri pastori häärberis. Aga rohkem kisub Lõpele. Seal vennaskonna juures olles on elul nagu rohkem pointi. Linnas on kõigil kiire ja tegemisi kuhjaga. Endal ka - igasugust organiseerimist. Kogudusel homme usupidu - nii me kutsume suuremat koosolekut koos kõigi põlvkondadega ja sõpradega. Shalom valmistub visioonikonverentsiks. Et kuidas edasi minna ja paremini kasuks olla Pärnu kandi rahvale. Aga Lõpel vennaskonna hulgas näed elu ja vaimuliku elu reaalsust. Kui hästi on siis, kui viimane õnnestub. Kui ruttu saadakse üle vanadest asjadest. Kui ruttu lepitakse ära, kui tekib tüli. Kui vaimulik elu õnnestub, on see arm. Selle viljad on aga täiesti käega katsutavad ja mõjuvad kõhu tundele. Tekib teo ja töötahe ja nii edasi. Eile käis vana hea sõber Pille Võsu koos soome sõpradega vennaskonnas ja tõid mõned maja ehitustegevuseks vajalikud asjad. Norra kaasvõitlejad Tom ja Holger ka paar päeva seal liikumas. Oleks ka läinud, aga mis sa kostad - kuu lõpp ja bussipileti raha otsas. Nüüd mõtlen usupeo peale ja lähen Papsaarde oma jalgratta järele.

Kuumalaine ja põlenud Benita

2010-07-15T03:01:00.000-07:00

Üle Peipsi liigub vaevaliselt kuum tuuleõhk. Lained loksuvad laisalt randa. Eesti on tegemas kuumarekordeid. Nende eest oleme peitunud Kikitale Katrini lapsepõlvekoju, kus praegu elab Aili ning suvitab tütar Helen väikese Illimariga. Klimbisupp, värsked kartulid ja kohupiim lõhnavad laual. Hiljem täienevad need veel ahjust tulnud juustusaia ja kaneelirullidega. Imekohevad, imehead. Retsept on koka kätes, pead valmimist pealt vaatama, et aru saada. Ta rullib pärmitaigna õhukeseks, määrib võiga, keerab kihid vaheliti ja rullib edasi. Laua taga on juttude arenemise aeg. . Saame teada põlenud Benitast. Oli „kuri naaber“. Sõimas lapsi ja tegi tükke. Vaatamata sellele, et Aili teda vaatamas ja hoolitsemas käis. Vahel tegi teatrit ka. Teades aega, millal naabrid koju tulevad, pani siibrid kinni kuigi pliidiall oli veel tuli. Naabrid pidid teda siis suitsust päästma, päästeamet pidi vahel kohale sõitma. Kord oli ta raha ära peitnud ja kutsunud politsei. Mustveest teda hooldama tulnud noor naine oleks äärepealt süüdi jäänud. Aga Aili oli sarnast olukorda unes ette näinud. Ei saa olla, et varastati. Küllap peitis ise, minge vaadake aidast sealt ja sealt. Raha leiti. Noor naine süüst puhas. Beniita elulõpp vääriks aga Mr. Poirot sekkumist. Benita juures toimus tulekahju. Õlgadest allapoole oli ta keha tules hävinud. Tuli olla lagundanud ka luud. Tuli oli haaranud kindla ala, põletanud läbi võimsad põrandatalad, põletanud köögi lauda veidrakujulise augu ja seejärel praktiliselt taas kustunud. Inimsed leidsid Benita büsti keset suitsu ja segadust. Põlengu põhjusena olla raportis mainitud „tundmatut ainet“ Kuumalaine jätkub, me mulistame Peipsis. Naudime vaadet veeväljale läbi avarate akende. Viiteistaasta tagune lugu seisab aga siiani lahenduseta. Meenutab sõna mis ütleb. …aga mõnede töö põleb ära, ise nad pääsevad otsekui läbi tule.

Teiselpool seda planku toimusid 15 aasta eest kummalised lood. Plank on sai tookord ehitatud selleks, et kummalise ja tavapärase maailma vahel oleks vahe. Aga niipalju üllatavat satub ikka siiapoole planku.

Lõpusirge

2010-06-09T23:24:00.000-07:00

Homme on see päev, mil British Airways lubab meid Issanda abiga Londoni ja sealt Helsingisse viia. Sealt edasi loodame laupäeval Eesti pinnale jõuda.
Täna õhtul olime koos oma sõprade Anne, Peteri, Astridi ja Thomasega. Nemad aitasid meid siia maanduda ja nüüd ka lendu tõusta ning on olnud sõpradeks vahepealsel ajal. Deep Cove oli sajus. See on Vancouveri kõige märjem paik. Ometi elavad ka siin inimesed ja naudivad hämmastavat vaadet. Kõik kasvab lopsakalt. Saab märgi farewell pilte. Täna hommikul külastasime koos Sette, Anni ja Ernaga Meidat, kes kolis nüüd pärast oma kaasa lahkumist Abbotsfordi ühte kenasse pansionaati. Sain seal jäätise taustal pilli mängida. Meida on üks rõõmualtim vanaproua, keda oleme vist iial kohanud. Ta on endalegi ootamatult leidnud uuesti üles rõõmu ja tal näib olevat tugevnev otseside kohaga, kus seda toodetakse. Niipalju juhtus täna.
Eile viis meretee meid Bowen Islandile. Seekord koos Ainoga. Väikese küla keskuses on vist ainult see võimalik: gelato on käes, istud lahti tegemata päevavarju all, aeg ei liigu. Roostes ninaga puiduspooniga kaetud eelmise sajandi Cadilac on vaatevälja keskel. Naised on nüüd kaadrist väljas poodides. Kaks poissi hõikavad teineteisele lõppenud koolipäeva. Siis on naised kaadris sees. Jutt kerkib teisele tasandile. Pühapäeval kihlusid Karl ja Terje. Nüüd on nad oma pildid meile saatnud. Me armastame neid mõlemaid.
Bowen Islandilt tagasi jõudes ootas meid West Vancouveris Erli, et koos Tomahawki minna. See on indiaani restoran, kus pakutakse puutaldrikutelt steaki. Enne veel nägime ära Erli kookospähklipuu, millest ta oli ka laulu teinud. Laul algas Hawail ja lõppes Hiiumaal. Läinud pühapäeval oli meil viimane koosolek siin. Tore oli kohata Tarmo Toomi koos kaasaga ja Andres Rebast. Nüüd, viimasel nädalal selgus ka, et Erna Kirves on tsitrimängija (duurikannel) ja nii me siis koos moodustasime muusikagrupi. Tiiu tuli madoliiniga ka appi. Mõtlen, et eestlasel on eriline side just laulu ja keelpillimänguga. Palju siis talutares neid klavereid ja oreleid oli. Seda muljet jätkus kiriku allsaali kohvilauda ka. Nüüd oleme peaaegu valmis minema kodu poole. Varsti Kata-Joni pulmad ja siis Karli-Terje... Ja veel tuhat põhjust, miks Pärnus olla.

Sõbrad-inimesed: ühendus ja hüvastijätt.

2010-05-31T11:45:00.000-07:00

Eile oli päev erakordsete inimestega. Hakkas see kell 1 öösel, kui me eesti sõbernaaber Karin teatas, et teised sõbrad Helver ja Ermo olid istutanud me eesti akna ette kasemetsa:) Mõni hetk hiljem õnnistati Sool ja Valguses Terje, Chris ja Kaido (Pikk ja pikkade lahedate kirjade autor) ja meil oli õnn seda skaibi vahendusel jälgida. Siis saabus jumalateenistuse aeg meil siinse aja järgi. Thomas Kirves avas koosoleku mõttega sellest, et igal ühel on oma koht. Isegi elektripuuril sümfoonias - nagu tal just nähtud. Endel Meiusi oli läbisõidul, tervitas, tõi uudiseid raadio tööst. Erakordne oli ka see, et teenistusel rääkis ja laulis Perry Springman ning ta kolmeaastane poeg ukulelel. Ehkki ta on ligi 50 korda Eestis käinud, sh me kodus Papsaares, kohtasime me teda alles Vancouveris, kui Maarja ja Paul olid siin. Pärst teenistust paistsid ta plaadid minevat nagu soojad saiad. Ja ma ei ole veel kunagi nii õnnelikku 96 aastast Annit ja pisut nooremat Meidat kallistamas näinud. Nägin et täielisusest ei lahuta neid miski. Perry "Randsomed" enne leivamurdmist. Kes pole veel kuulnud, kuulake...
Õhtu saabudes läksime Andrese abil Lepikute Anne ja Peteri poole. Nad olid lahkelt avanud oma kodu uksed, et saaksime mitmete sõpradega lahkumispidu korraldada. Seal olid kokku tulnud: Raimond, kelle Shakespeare esitust mäletavad isegi kümneaastased lapsed. Marje ja Alar , kes on julgustasid muu hulgas meid "Pääsukese" üritust korraldama ja see läks ka kenasti korda; nende poeg Anton kes laulab hästi U2 ja Neil Youngi laule ja tütar Liisa, kes on abielus austerlase Richardiga. Nad ootavad oma esimest last ja tantsivad ikka eesti ja autsria rahvatantse. Perenimi neil huvitavalt eestipärane: Hein. Anne ja Aarne Tork elasid mitu aastat Eestia alates 93 ndast selleks, et me lennundus saaks oma Boengid Aerofloti lennukite asemel; samal ajal sai Jää-äär omale erakordse kitarrimängija,Aarne. Lepikute juurde oli kokku kolm kitarri ja ukulele kohale tulnud. Perry oli seal sedapuhku oma 5 aastase tütrega, kes täiendas ta laule spontaanse koreograafiaga. Perry leiab, et Eestis on ta laulud teeninud inimesi, mitte ainult neid lõbustanud. Loodab seda teha jälle järgmisel suvel. Maiet ja Ednat oli tore taas kohata. Nad on mõnel hetkel päästnud Katrini siin üksindusest. Eddy ja Eneli olid juba siis, kui siin alustasime, osa võtamas me reedestest kooskäimistest. Aino Uus on aidanud meil elus püsida oma vaimuliku julgustusega. David Bornman West Coast Christian Felowshipist oli tulnud koos oma naise Tinaga. Salt and Light rahva kaudu Inglismaal ja Pauli ja Maarja abil sündis see kontakt. 70-80 aastatel puhkenud ärkamise käigus oli kirik täitunud usklikus saanud selleaegsetest pikajuustelistest noortest. Nüüd on see elujõuline kogudus, millel ka oma lasteaed ja riikliku õppekavaga kool.
Täna siis läheme naisringi koosolekule, mis välja kuulutatud kui muusika õhtu. Erna Kirves ja Tiiu Jääger on lubanud tsitri ja mandoliini taas käiku võtta. Ja Katrin on siin hakanud uuesti flööti mängima. Minul on imeline kitarr, mis mängib peaaegu ise. Ja Arturi juurest päranduseks saadud tema rootsiaegne võimukast, minu rock'n'rolli-masin.
Kolmapäeval läheme oma pillidega Kuldse Klubi väljasõidule Kembi tallu.
Järgmisel pühapäeval on me viimane jumalateenistus siin, siis ka kohvilaud.
Olme mõelnud, et Eestisse läheme/tuleme siis kui läheme: mitte enne.

Interrupting Ehrman

2010-05-23T16:46:00.000-07:00

Kord tuli mu äiapapa koos kahe mehega reisilt. Nad olid elevil, sest olid karu näinud. (Siin B.C.-s on neid palju, näinud oleme vaid pildil ja juttudes) Nüüd kolm meest vaidlevad. Üks ütleb, et karu oli auto ees, kaks , et oli auto taga. Milline on nüüd ajalooline tõde selle sündmuse kohta? Ühes polnud kahtlust: karu oli tee peal.

Uue Testamnendi uurija Bart D Ehrman on saavutanud vähemalt ühe oma eesmärkidest: panna inimesi mõtlema. Jutt käib raamatust: "Jesus, Interrupted" (2009) Vähemalt minu puhul on see toiminud. Paar mõtet siis ka siinkohal sõpradele, kes seda raamatut loevad. Oma raamatus väidab ta, et Uus Testament on täis vastuolusid. Need, "vastuolud" millele ta viitab, on umbes sellised, et ühes evangeeliumis öeldakse, et Jeesuse kuninglik sõit Jeruusalemma toimus eeslisäku seljas (Jh 12), teises aga , et oli emaeesel ja sälg (Mtt. 21). Samuti räägib ta erinevatest rõhuasetustest erinevates Uue Testamendi raamatutes, piibli saamisloost jne. Pole eriti raske märgata vigu, mida tüüpiliselt teevad sarnased kriitilisest piibliuurimiest lähtuvad teosed:
1. Ajaloolis-kriitiline meetod saab peamiseks piibli lugemise viisiks. Devotional reading- sellele vaadatakse vaikimisi või avalikult ülalt alla. Nimetatud meetod on siis absoluutse tõe saamise vahend ja ka selle mõõdupuu. Küsigem aga näite varal: Kas täpseim tõde Niagara Falls-i kohta oleks saavutav sel teel , et võrrelda kui palju tonne vett sekundis kukub Ameerika pool ja kui palju Canada pool? Uurida vee koostist ja põhja materjale? Uurida voolukiirust? Mõõta müra tugevust? Poeet ehk kirjanik teeks vast siiski parema töö? Kuidas mõõta kogemust, kui praam on viinud sind otse kose jalamine, nii, et oled otse veemöllu keskel? Saime seda just omal nahal tunda. "Tõe" saavutamise eelduseks ajaloolis-kriitilisel teel oleks ka, et uurija oleks neutraalne, kuid juba seda eeldust on peaaegu võimatu täita.
2. Üks näide sellest, kuidas sellist meetodit viljeldes Ehrman jt. kannavad siiski oma isiklikke tugevaid prille on suhtumine näites Vanasse Testamenti. Nomaadlikku ajastu olukordi vaadatakse läbi kristliku humanismi prillide. Ei mõisteta, et tänapäevane humaanse suhtumise nõue kaasinimesesse on kristlik pärand. Vana Testamendi puhul tuleb mõista, et rahvaste vahelise suhtlemise keel oli sõdade keel. Kui ümberkaudsetele rahvastele "oli lubatud" piiramatu vägivald, siis VT peategelasele oli lubatud vaid piiratud vägivald. (tapmine sõja olukorras, kuid mitte piinamine jne.) See oli juba edasiminek.
3. Piibel on eelkõige sügava usu raamat. Ega muidu selle kohta öelda: Jumala Sõna. Kriitilised uurijad võtavad aga aluseks skepsise, mis kummalisel kombel toitub tähenärimisest.( Täht-täheline piiblitõlgenus on kummalisel kombel aluseks täiesti äärmuslikult vastandlikele vooludele.) See on vastuolu. Teada on, et iga valdkonda tuleb uurida lähtudes eelkõige selle enda paradigmast. Kuidas saaks ajaloolis-kriitilne uurimine õigesti kirjeldada usu pradigmas toimuvat? Kuidas saaks sääsk sünnitada elevandi? Kuidas oleks mobiiltelefoniga puid lõhkuda või haavlitega kõhtu täita:) Ise näen järjest enam, et ajalooliskriitine meetod ei kanna välja peamise ehk olulise meetodina piiblile lähenemisel. (Nagu ei kanna välja ka jäigalt tähttäheline piiblitõlgendus) Sarnaseid töid on kohati huvitav lugeda ja eks need avarda arusaamist. Samas- neis töödes - ebaoluliste faktide ja oletatavate faktide kuhjamisel saadakse tihtipeale kaugeleulatuvad valed järeldused.

Jeesus ütles kord meestele Galileas: "Järgi mind!" Kõik edasine sõltus neist kahest sõnast. Uus Testament nagu ta meil on, on lõpuks nendele kahele sõnale kuuletumise tulemus. Jeesus ei kutsunud kedagi järgima mõnd doktriinide süsteemi või "absoluutset tõde". Ta kustus järgima üht Isikut. Tõde on selles Isikus, kellest tunnistab Uus Testament. Jüngrid, kes jäid talle ustavaks kuni märtriurmani - nende ja nende kaaslaste tunnistus on piisavalt usaldusväärne. Kollektiivse päheõppimis- ja sündmuste edasiandmise kultuuri tõttu oli sel tunnistusel head eeldused jõuda meieni. Selle tunnistuse tõekõla on kaugelt tugevam kui miski muu, mida veel saaks öelda.

Küpsetaja ja rahu

2010-05-04T22:46:00.000-07:00

Baker on vulkaan, kuhu saab autoga peaaegu otsa sõita. Ei ta andnud rahu, sest iga kord, kui siit edela poole vaatan, see jurakas ameerika piiri taga kükitav küpsetaja vaatab vastu. Kümme tuhat jalga kõrge. Et siit pildilt teda leida, on usku vaja. Et ilm oli peaaegu hea ja meil oli kasutada Erli auto, siis tuli ta väljakutse vastu võtta. Mere ääres säras päike. Mägede vahele aga mere rõõm alati ei ulata. Seal on omamoodi rahu. Kõigepealt möödud kenadest farmidest sõites Päikeseloojaku Teel, siis veidi vähem kenadest farmidest ja kenamatest külapoodidest, siis on ainult mets, kuna suusahooaeg on läbi ja suuskadest tehti aed, siis enam kedagi vastu ei tule, oledki oma sõbraga täitsa kahekesi tühermaal, mis minu jaoks ongi üsna ligilähedane ülimale õnnele. Maantee (alpine highway) läheb edasi ja on täitsa heas korras.

See on nüüd juba täielise vaikuse piirkond, viimase tunni jooksul pole kohanud hingelistki. Mõni üksik lind ehk laulab. Kevad pole siia veel jõudnud, raagus puud jäid allapoole.

Siin on hanged nagu läinud talvel eestis

Selle pildi nimi on: too close to the Mountain. Ikka Bakeri mägi, ainult teise nurga alt võetud.

Nojah. Hea küll. Oleme juba peaagu üleval ka. Võtame oma rahu kaasa ja läheme alla tagasi. Aga see, mida nimetatakse mäeks, see seal üleval, sellest ei tea me midagi. Liiga lähedalt ei näe.

26. aprill

2010-04-26T20:16:00.000-07:00

Kirsiõied kukuvad täna maha. Suure tuule iil raputas aknaklaase. Maarja ja Paul asuvad koduteele. Hommikuks peame Seatlles olema. Tänane päeav oli Sallt and Light siinse koguduse pastori Dave ja pärast Sette seltsis. Automaatvastajas on kena küllakutse.

Suhtelisi tähelepanekuid

2010-03-09T12:35:00.000-08:00

Abielul on iga. Lehed, õied, viljad. Kes viitsiks lõputult korrata lehtede staadiumit?

Ükski abielu ei toimi iseenesest. Mõned abielud on muutunud juhitamatuks, sest keegi ei juhi, teised sellepärast, et juhte on liiga palju.

Kristus armastab kogudust, mees armastab naist, naine usaldab mehe juhtimist. Vigu esineb ainult võrrandi kahes viimases osas.

Naisele võib veel andeks anda, kui ta lajatab sõnaga „lahutus,“ kes andestab aga mehele?

Abielude kolm hauakaevajat: kõrg(k)us, kiirus, kaugus. Ja kolm labidat: vaikimine omavahel, nöökimine teiste ees, sasipundar südames.

Kaks kraavi ustavuse teel: fantaasia, et kusagil on aas haljam ja fantaasia puudus, kuis kaasaga sinna saada.

Iga suhte imerohi: mõistmine, et olen vaid vabaksostetud ori.

Suhete multivitamiin: igas hinges on mingi hea kirg. Kui märkad, käi teisega kaasas veel üks teine miil.

On armu värv, töö ja pingutuse värv, kannatuse värv, on rahulolu ja väsimuse värv, puhkuse värv, on taeva värv. Hall argipäev – kes käsib kõiki värve omavahel kokku segada?

Hingamispäev: kaasa pole Jumala asemik maa peal, kuigi vahel on ta Tema hääl.

Canada Tastes Victory

2010-02-28T19:34:00.000-08:00

Olympia lõpplahendus on siinse tänase päeva sündmus. Pärast teenistust läheme Katriniga vaatama, milline saab selle lõpplahendus Canada jaoks. Canada Hokey Place lähedale suurte ekraanide ette olid kogunenud rahvahulgad. Pinge oli ohus nagu noaga lõigata. Küsin Hokey Place väravavahilt mööda minnes, mis seis on. One-nothing for Canada vastab too. Tuhandetetel seal sees, kes maksnud ka tuhandeid ja teistele kümnetele tuhandetele väljas annab see lootust. Väljaarvatud neile, kes kannavad hõlma all USA lippu. On julgeid ka, kes seda näitavad. Liigume edasi, vaatame ekraane. Rahvas lööb rõkatama. 2:0 Canada kasuks. Aga siis saab USA värava. Mõneks ajaks nii see jääb. Saabub kolmanda perioodi lõpp. Paistab, et asi on tehtud. 50 sekundit on lõpuni, ameeriklased võtavad viimast. Järsku saabub platsile täielik vaikus. Isegi tavalist uuuuuuud ei käi. Litter on väravas ja normaalaeg lõpeb kaks -kaks. Platsile laskub tõsidus ja vaheaeg. Mina hakkan palvetama. Canada võidu eest! (Katrin läks vahepeal koju: väsinud.) Mida ma teen? Ma pole aastakümneid ma arvan palvetanud ühegi sporditiimi võidu eest! Nagu eile polnud ka aastakümneid rongis laulnud. Aga seda ma tegin eile eestlaste ballilt tulles. Sest seal oli üks noorte punt kes nägi mu kitarri ja palus tungivalt ja mu abikaasa läks nende poole üle!. Ooooooh!. Nii ma siis viimaks laulsin Blind Man´i ja Perry and Poor Boys´Ransomed. Kui jõudis kätte Jesus Christ, siis sai ta aplausi. Paistab nii, et ta ei ole oma populaarsust Canada noorte hulgas kaotanud!

Ja täna siis: miks Canada peaks võitma - kui Jumal seda olukorda vaatab. hakkasin ruttu põhjuseid leiutama: Külalislahke rahvas: eestlasi nii palju vastu võtnud. On see piisavalt "suur" põhjus? Pole pidanud imperialistlikke sõdu -ehk parem? Pingutanud nii palju kogu värgi korraldamisega, valand higi, pisaraid? On selle ära teeninud. Olin viimastel päevadel rääkinud inimestele koguduses ja väljaspool seda, et võitmiseks on uksu vaja. Nii väikestes kui suurtes asjades. Suurte asjade võitu õpetab meile me Looja, kes ristil heitles me võidu heaks. Usus alustavad noored sportlased. Noored usklikud ka. Kui on püsivad ja järjekindlad, saavad poodiumile. Mu usk Canada võidusse hakkab tasapisi taastuma. Erakordne rõkatus rahva hulgast annab teada, et nii see läheb. 3:2 saabub Canada suur võidupäev. Värava lööb 87 all mängiv Crosby, kes saab rahvuskangelaseks. Kõlab Oo Canada läbi ekraanide ja rahva hulgast. Võitjad on poodiumil. Lähen siis võidurongkäiguga kaasa. Uskumatu rongkäik see on. See võidumeeleolu järjest kasvab kui lisandub staadionilt tulnud rahvas. Kui kesklinna Cranville streedile on juba peaaegu tund aega kestnud lakkamatu lärm: trummid, inimhääled, pasunad. Inimesed ronivad latrenapostide ja bussipaviljonide otsa, et oma rõõmu väljendada. Canadal nüüd kulda rohkem kui mis iganes rahval kunagi olnud. Crosby löödud värav saab kogu Canada võiduks. 87-t kandvaid inimesi tekib juurde. Ja mõtlen: nii saavutas ka Kristus kord võidu oma rahva heaks.

Kui te ei saa kui lapsed...

2010-02-20T22:57:00.000-08:00

SIIS:

seisate meeletus järjekorras, et pildistada ennast ja olümpiatuld ilma traataiata,

ja veel meeletumas, et osta omale Hudson Bayst olümpiariideid,

samuti, kui tahate korralikku restorani sööki-jooki

ja eriti veel Šveitsi oma,

AGA

kui te saate kui lapsed,

siis saate otsatult fanni, nii kesklinna tänavatel nuge loopides

kui ka Granwille Islandi kultuuriolümpia hoovides

aidates artiste või neid pildistades

kõndides suurte jalatugedega mööda linna

ja kujutledes, et oled tiivuline putukas

ja oled rahul iga väikese ja suure asjaga, ning takkatraavi pärid taevariigi ka!

Matteuse Evangeelim 18:1-5

Canada riigiusk

2010-02-17T00:57:00.000-08:00

5 olümpiapäeva on toonud Canadale kaks kulda. Maelle Rickeri lumelauasõit, eelnevad medalid ning hokivõit Norra üle on lennutanud kanadalaste rahvustunde taevasse. Sündmusi, mis ühendaks kogu rahvast, ei tule ju siin tithti ette. Meil eestlastel kergem, laulupidu iga nelja aasta tagant.Võibolla ongi kaks miljardit dollarit riigi raha seda väärt, et kasvõi kuuks ajaks selline olukord saavutada. Superlugu, milles saab osaline olla, on siiski inimhinge vajadus. Midagi kõikehõlmavat. Midagi, kus saab hõigata "we believe!" Midagi, mis pakub piisavalt draamat ja võidurõõmu. Midagi, kus saab öelda meie võitsime, mis sest et istuti teleka taga, või ergutati platsi äärest. Lõunapoolne naabrerriik ja mõned teised teevad negatiivseid pressiteateid korralduse apsudest. Ehk väljendavad nii salakadedust. Aga kanadalsed on õnnelikud, mis sest, et suur olümpiatuli on traataia taga ja pääsmed Cyprus Mountainile tuleb tagasi müüa. Kuigi jah seegi läheb mööda, sest nii kallist rahvausku ei saa isegi Canada sugune riik kaua lubada.

Ja siis veel: see mis meid kristlasi ühendab ja võidurõõmu pakub - selle hinda ei suuda keegi kokku lugeda.

Olymiatuli ja kirsiõied.

2010-02-09T22:53:00.000-08:00

Nii see on. Taliolümpiatuli käib kirsiõite vahel ringi. Siin mees jookseb sellega me naaberlinna(jao)s Surrey-s. Homme meie linnas. Reedest avamist loodame vaadata sõprade seltsis telekast.

Kuumalaine

2010-01-12T20:39:00.000-08:00

Täna Greater Vancouveri lõunapoolses otsas 13 kraadi sooja. Sooje tuuli toob meile ananassiekspress Havailt. Eile Hanna, Risto ja Saamuel lennukile saadetud. Nemad olid me tegelik tore kuumalaine. Nii neid kui meid tabasid mitmesugused Taeva päritolu kingid. Hea elada avatud Taeva all.

Jõulusaabumine

2009-12-23T01:23:00.000-08:00

Mis on parim kingitus? Eks ikka kui saab näha üht last.

Ja siis veel inimesi, keda ta ühendab.

Lennuk saabus õigel ajal, kuigi paari päeva eest oli Amsterdami lennujaamas suur lumesegadus. Oleme ülitänumeelsed, et Hanna, Risto ja Saamueli saabumine sai teoks.

2009-12-16T23:48:00.000-08:00

Sette kustus meid Willingtoni kiriku jõuluürituse peaproovile. Selle kiriku üks tore vanapaar pidi meid autole võtma. Nagu ikka - leiame endale tegevusi. Ja siis lifti. Meil on tööjaotus. Mina kustun lifti, Katrin ksututab tulesid ja lukustab uksi. Seekord tuli lift liiga vara. Liftis avastame - võti jäi väljapoole ukse ette. Lift sõidab, tagasi ei saa. Te ei tea. mida see tähendab meie ülituravlises majas. See on elektrooniline võti. AINULT sellega saab meie korrusele. Ka trepi kaudu, kui soovi on. Ilma võtmeta ei tasu soovida. Läksime etendusele ja otsustasime probleemiga tegelda pärast.
Willingtoni kirik oli otsustanud kolida aastasse 1948. Vancouver valmistub siis tervitama jõule. Neiu maalt (Dawson Creek kutsub esile miskipärast naerupahvakuid) tuleb linna suurte lootustega - leida oma lauluga tee suurele lavale.

Esialgu satub ta aga kohvikusse abiliseks. Kuid tal on üks salarelv. Power of prayer. Selle kaudu saab kohvik päästetud ära müümisest, isa-ema abielu lagunemisest ning lõpuks avaneb tee muusikasse. Leidmata ei jää ka isiklik armastus.
Suurepärane stiilipuhas etendus on läbi. Nüüd oleme oma lukus ukse taga. Vaja proovida sisse saada. Võiks ju küll Sete juurde minna, kuid järgmisel päeval (täna) toimuvale kokkusaamisele Eesti Majas oli ju vaja veel ettevalmistusi teha. Seina peal on silt: To call the manager dial 200. Aga manager on mitu tundi tagasi koju läinud. Kell 10 tuleb keegi staffist, et pesutuba ja saunaruum lukku panna. Katrin näebki kedagi vormivestis liikumas - aga see ei tee kuulma. Katrin loodab kelleltki telefoni laenata, et helistada emergency puhuks 200 poolt pakutud numbrile. Me pole siin mobiiltelefoniinimesed. Oleme sellest õnnetusest vabad. Aga telefoniinimesi on vähe liikvel. Üks sisenev hiina naine põgenes Katrini käest kabuhirmus. Ma olen nõus loobuma ja ära minema. Kas me polnud palvetanud? Olime küll. Katrin ütles: kus sa nüüd nii ruttu loobud oma väikesest imest. Ok, olgu olgu. Kell on juba 10 läbi. Püüame kahe peale valvata mõlemat sissepääsu. Korraga Katrin hõikab - tule, saame sisse! Juhtus vähetõenäolistest asjadest kõige tõenäolisem asi. Saabus 18 korruselise maja 7. korruse elanik ehk me naaber hiinlanna koos oma kahe tütrega. Katrin ütles talle: we prayed for you to come. Nad olid õnnelikud, me ka.

CARPE DIEM

2009-12-03T13:05:00.000-08:00

Et esimene detsember hästi kinni püüda, ärkasime koos päikesega, et jõuda Bowen Islandile. See päev vääris püüdmist Katrini sünnipäeva tõttu. Vihmaperiood oli otsustatud selleks päevaks peatuda. Siinne eripära on, et linna transpordiga võib poole eesti suuruse ala läbi sõita. Kuhu see transport just täpselt ulatub, sellest arusaamine on võtnud veidi aega. Nüüd selgus, et see ulatub ka väikesesse asulasse nimega Horseshoe Bay ehk Hobuseraua Laht. Sealt veel 20 min praamiga ja ongi hoopis teine maailm. Saar, mida armastavad kunsti-inimesed. Selline pisike, nagu meie Kihnu... Vaikus, ilusad majakesed, metsaga kaetud mäed, ja nende vahel väiksesed jumalaotsijate kogukonnad. Üks selline - L´Abri - oli me teekonna eesmärk.

L´Abri on rajatud Francis ja Edith Shaefferi poolt. Esimene peakorter oli ja on Sveitsis. Inimesed tulevad kokku, et saada vastuseid oma keerulistele küsimustele. Teised tulevad, et kogeda ehedat kogukonda. Ühes veedetud aegki vastab mõnele küsimusele.

Canada L´Abrit hoiavad üleval kaks noort peret: Clark ja Jeff oma kaunite naistega. Mõlemad Regent College läbi teinud mehed ja leidnud oma tegevuspõllu siin. Kohv on saare parim ja pererahvas oskas me olemise mõnusaks teha.

Ja kogu ilusat sünnipäevast päeva kroonis postkastist leitud kiri lastelt. Kirja sees oli sünnipäeva kaart ja kaardi vahel kõik need armsad :

Tänutäht

2009-11-24T22:32:00.000-08:00

Suur tänu kõigile, kes meile külla tulid ja päeva heaks tegid! Tänu ka Temale kes annab aastaid ja aegu!

Torti võiks ikka korralikult lõigata!

Hea küll. See oli esmaspäeval naisringi koosolekul, panin pintsaku selga. Erlil on sidemeid Vancouveri parimate tordimeistritega, selles pole kahtlust.

See pilt pole just täpselt sünnipäevast, vaid kenast õhtust Orpheum Theatre,s Mozarti muusikaga, kuhu Thomas meid viis. Aga see sobib siia lõpetuseks. Ja suur tänu teile, kes facebooki ka skype teel tervitusi saatsite.

A Short Introduction to Systematic Atheism

2009-11-22T19:40:00.000-08:00

Puhta ateismi kiituseks

2009-11-17T08:31:00.001-08:00

Läinud nädalal saime kolm kirja kodukandist, mis panid mõtlema.
Ühes rääkis pikk Kaido, kuidas ta palve teel on suitsetamise maha jätnud ja uurib pühakirja. Teises jutustas Kairi, kuidas Jumala puudutus päästis ta abikaasa kahest ebameeldivast operatsioonist. Kolmandas kirjutas Ester, kuidas tarkadel eestlastel on raske sellist asja uskuda. Neid ei veena arstide tõendid, nad räägivad sensitiividest ja inimese jõust.

Jäin siis mõtlema, et tahaks kohata mõnda eestlast, (või keda iganes) kes loogiliselt kaitseks ateismi. Järjekindel jumalaeitaja peab ju sooritama mõned kaelamurdvad usuhüpped. Kõigepealt peab ta uskuma kõige olemasoleva isetekkimist. Ta peab loobuma igast lootusest saada vastuseid inimese päritolu või imimeksistentsi mõtte kohta. Tema jaoks ei saa olla ühtegi vastust peole enda väljamõeldute. Pole ju kedagi suuremat, kes neid annaks. Ta ei saa ka kindalt usaldada kaasinimest. Kes teab, mis on fasaadi taga. Tema jaoks pole midagi mis oleks inimeste üle, mis neid ühendaks. Pole Jumalat ega vaimu, mis seoks inimolu tervikuks. Vastust ei saa tulla ka kaasinimeselt. See on ju vaid hästiorganiseeritud masin. Ehk koguni evolutsiooni väärprodukt? Pealegi võivad teda petta meeled. Kuid meelteandmed on ainuke ateisti infokanal välisilmast. Ta peab uskuma oma meeli. Ta jõuab paika, kus peale oma toreda mõistuse pole midagi kindlat. Parim maailmapilt sellele, kes ühtegi vastust ei taha. Kes suudaks elada sellise õudse maailmapildiga? Ei, taolistt teed pole ma kedagi kohanud käimas.

Ei, targad kaaskodanikud segavad panteismi, šamanismi, ida religioone ja nimetavad seda suppi tarkuseks. Nad nimetavad kristlust vandenõuks ehk ajupesuks ja kogudusi sektideks, kuid on seejuures hämmastavalt harimatud piibli ehk ka kristluse suhtes. Nende haritus paistab piirduvat Da Vinci koodi ja muu säärase jamaga. Nad pole vist kunagi ilma eelarvamuseta avanud Johannese evangeeliumit. Nad on seejuures äärmiselt dogmaatilised, raiuvad oma "tõdesid" toomata loogilisi põhjendusi. Vaadaku need "targad" vaid neid sadu tonne raamatuid, midanimetatakse piibli kriitikaks. Paljud autorid pole olnud tõsised usklikud, vaid huvilised uurijad. Vaatama tohutule äärmiselt karmile uurimisele ja kriitikale on piibel vastu pidanud. Pangu nad siia kõrvale mõni teine usk või filosoofia, milles oleks midagi sarnast. Pole olemas sellist asja nagu islami teaduslik kriitika. Ida religioonid (budism) on liialt subjektiivsed, et üldse alluda ajaloolis-kriitilisele meetodile. Üheski maailmavaates pole olnud niipalju ausat küsimist kui kristluses.
Selle jaoks, kes tahab vastuseid, on maailmapilt koos sellise kolmainsa supercommunityga,
keda oleme harjunud kustuma Jumalaks, täiesti loogiline. Armastus Isa, Poja ja Vaimu vahel on kandnud kõnet nende vahel igavesest igavesti. Jumal ei pea rääkima õppima selleks, et sinu ja minuga tegeleda, ta on seda alati teinud.

Taevariigi saamine.

2009-11-04T23:51:00.000-08:00

„Õndsad on need, kes on vaimus vaesed, sest nende päralt on taevariik.“

Matteuse 5:3

Mingil ajal valitsesid lääne mõtteviisi insenerid ja akadeemikud. Insener mõtles välja kaasaegsed taparelvad ja panid aluse virtuaalmaailmade sünnile. Akadeemik vaatas maailma läbi mikroskoobi ja kirjeldas seda oma neutraalse kabineti sinivalges vaikuses. Ütles siis, kuhu suundub homne teaduse ja tehnika võidukäik.
Mitte enam nüüd. Akadeemia koha on vallutanud reporterid ja kommentaatorid. Need tihtipeale käredad ja iseteadvad tüübid näivad koguaeg püsivat toimuva laineharjul. Nad toovad su koju kätte sündmuste sooja vere ja hajumata suitsu. Neist sõltub, mis moes ja mis mitte. Nad kergitavad ja langetavad valitsuskabinette. Nende täpselt tuunitud tõekesed tabavad alati kuulajate närve. Suuri tegijaid jäljendavad arvukate portaalide püsiasukad. Neil puudub aga armulikkus, mis aeg-ajalt iseloomustab suuremaid tegijaid. Arvuti anonüümses vaikuses võib põrutada täie rauaga, kartmata vastu lõugu saada. Ilkumine saab ja tögamine saab üha enam kultuuri osaks. Reaalajas toimuv paisub lõputult ning igavesest homsest saabki igavene täna. Ainult milline?

Tegija-pretendentide põrgulärmis pole taevariigile ruumi.

Suure usuga inimese jaoks on taevariik üks kirjeldamatu kirkuse paik.
Ka vähema usuga inimene saab aru, et see on midagi ülevamat kui maine igapäevareaalsus. Seal asuvad üllad ideed. Vennalikkus ehk vendlus näiteks. Muidugi ei saa sellist asja eksisteerida ennast täis ja uhkete inimeste vahel. Ka liig-mugavus lõpetab selle kiirelt. Aga need on ainult viljad mida mu umbrohupõõsas proovib kanda.

Mullusel suvel olime Assiisis, paigas kus Fransiscus oli 800 aasta eest elanud ning kogunud omale suure järgijaskonna. Istusin paigas kuhu tema ja ta lähemad kaasvennad olid maetud. Elus ja surmas lahutamatud. Eluviisiks olid nad valinud isiklikust omandist ja enese-kesksusest loobumise, „vaesuse Kristuse pärast.“ Seal istudes sajandeid hiljem tabas mind aga mingi kirjeldamatu rikkuse tunne.

Thanksgiving

2009-10-16T17:33:00.000-07:00

Istusin tänupüha hommikul valges tugitoolis ja ootasin päikese tõusu. Taevas ja mäenõlvad muutsid värvi iga hetkega. Oli aega joosta mööda sakilisi mäetippe, sest silmipimestav päike oli veel nende taga varjul.
Esimesed asunikud Ameerika mandril tõid tänu Jumalale. Nad olid uue lõikuseni vastu pidanud. Ja nii aastast aastasse. Ameerikas on siiani tänupüha suurim päev aastas. Lahutamatult koos kalkunipraega. Isegi jõulud jäävad selle varju. Tullakse koos perekondadena tänus ja austuses Jumala lähedusse. Ka meie, juba kaks kuud siin võõrsil, mis polegi võõras. Ja kõik need eelmised aastad kodumaal pidasime vastu järgmise lõikuseni. Vahel ka järgmise hommikuni. Rõõmsaks teeb. Ei tea, et Eestimaal rahval oleks kombeks tänupüha tähistada. Mille üle me üldse rahvana oleme Jumalale tänulikud? Ja õnnelikud? Kiriku-perekond on läbi igasuguste keeruliste aastate leidnud põhjust oktoobri teisel pühal kirikut kõrvitsate ja muude värvilistega dekoreerida. Ikka selleks, et öelda: Jumal on ustav olnud ja austust väärt.
Veeretasime siin Alariga kõrvitsaid ja õunu ja muud ilusat lauale ritta. Alarile meenus, kuidas teda kunagi, kui ta NL armeest koju pääses, Immaanuelis kohe kiriku kaunistamisele kaasa haarati:

Läinud laupäeval tegin midagi mida ma oma 17 aastat polnud teinud. See lugu algas aga varem. See oli aasta 1984 kui saabusin tagasi NL-i sõjaväest. Jõudsin Pärnusse, kus oli mu naisekodu - otse Immaanueli palvemaja kõrval. Palvemajas tehti just remonti. Joosep Tammo andis mulle värvipintsli ja lubas mul värvida hallikas-violetse tooniga väikest kambrikest kiriku eeskoja kõrval, mis vääris küll nimetust C aga mitte W. Aeg oli suvi. Värv - nitro. Siis saabus sügis ja oktoober. Kogudus asus tähistama lõikustänupüha. Kuna elasime koguduse majas - äiapapa Kure korterist olime mu naisega hõivanud kaks väiksemat tuba - saime ettevalmistustest osa. Paigutasime kõrvitsaid, muid juur-ja puuviljalisi ja moosipurke koguduse saali, kantsli ette lauale ja pingile. Kindlasti oli seal ka üks leib. Sügise värviküllus pääses nii kirikusse Loojat kiitma.
Aastad läksid. Tulid päevad, kus Issand pani raudeesriide eesti laulurõkatuse saatel roostetama ja lagundas selle siis täiesti. Siis sai palju ringi käidud, enamasti taevase kuningriigi ja maapealsete inimeste tarvis. Aga lõikustänupüha kaunistusi me enam ei sattunud tegema. Saalemis tegid seda teised. Sool ja Valguses olime juba nii linnastunud, et polnud kuigi palju kõrvitsaid võtta. Tambergid elasid siis ka veel linnas. Mõnel aastal libises lõikustänupüha kuidagi märkamatult mööda. Ehk jäid mõned olulised inimesed ka tänamata.Nüüd siin, paljude eestlaste teisel kodumaal, saime jälle õiguse tänupüha vaatelauda katta.
Pühapäeva hommikul toodi veel lisa: Anni, kes hiljuti tähistas 96-ndat sünnipäeva, oli küpsetanud saia, Liivade talust toodi pähkleid ja viinamarjakobaraid, mida nende papagoi oli kogu suve valvanud, lilli, mõned päris eksootilised, puuviljavaagnaid ja –korve. Ilus on see sügis ja lõikuse rikkalik saak. Hea on avatud taeva all elada.
Nagu meil jõulud ja ülestõusmispühadki kestavad mitu päeva, nii jätkub Thanksgiving ka esmaspäeval. Ainult nii on võimalik olla osa saada tänupühasöömaajast kahes erilises perekonnas. Suur tänu, et te meid vastu võtsite!

Kui mingi ajajärk lõpuks oma viljasid näitab, siis ütleme: Tänu Jumalale, oleme uue lõikuseni vastu pidanud.

Rahulikku paika otsimas

2009-10-06T00:50:00.000-07:00

Et seda leida, on vaja kahte asja:samme, mis on juba astutud

ja neid, mida vaja veel astuda.

Ookean

2009-10-02T21:43:00.000-07:00

Me sõber Meelis rääkis kord ühe loo: Kirjanik läks mere äärde, et kirjutada sellest raamatut. Kui ta nädal aega oli mere ääres olnud, pani ta kirja ühe lause: meri on väga suur.

29. septembri pärastlõunal jõudsime Vaikse Ookeani äärde. Sinna, kus miski enam ei takista vabade tuulte lendu üle kolmandiku meie planeedist. Mu naine ütleb, et ta väike süda hakkab ikka veel kiiremini põksuma, kui sellele mõtleb. Pum-pum-pum-pum...

Varem olime varbaid kastnud vaid väga väikesesse vaiksesse ookeani. Tohutust miljoneid ruutkilomeetreid katvast veteväljast eraldab meie linna Vancouveri saar. See pindalalt umbes Eesti suurune saar koosneb peamiselt metsast ja mägedest, kulgedes kiiluna kirde -kagu suunas kusagil 500 km mööda mandri läänerannikut. Peter ja Anne võtsid meid saarele kaasa. Seal pidi olema puu, mille all saame magada. Nagu varsti selgus, polnudki see tõest väga kaugel. Cathedrale Grove 800-saja aastased puud võiksid pakkuda peavarju küll. Terve mets on neid täis. Peter ja Anne andsid meile siiski parema puu - see on parempoolse ukse taga, mis avaneb otse rannale. Kaminaga ja seinasuuruse aknaga. Otse rannal. Kui päike loojub, on kuu, kui kuu loojub on tähed ja katkematu lainete müha.

Meie puu:Long Beach Lodge on motell kauni lahe ääres

Vaikne Ookean ei vaja oma jõu näitamiseks metsikuid orkaane, nagu see on Atlandiga. Kõrgete lainevallide saamiseks piisab kergest tuulest. Tormituul aga tõstvat lained Vancouveri saare põhjaosas 40 jala kõrgusele. Long Beachi läheduses näeme mõningaid sisemaa poole suunduvad teid tähistatud sildiga: tsunami escape road. Ookean peidab endas nii mõndagi - kes teab, mis seal 11 kilomeetri sügavusel Mariana saarte läheduses on? Samas kulgeb rivi veealuseid ja veepealseid vulkaane - õnn, et need asuvad kaugel meres. Me siin läänekaldal mõtleme rohkem kahe maakilbi piiritülile, mis põksub vee all vaid paariaja meremiili kaugusel rannikust. Kui vesi rannast ära kaob, anna jalgadele valu, ütleb Peter. Sest varsti ta tuleb tagasi ja oi kuidas veel! Loodame südamest, et saame nautida vaid tavalisi laineid, mis kunagi pole tavalised.

Meid ja paljusid meelitab ookean. Seal võib supelda, kuid mitte liiga uljalt, tõus ja mõõn põhjustavad kaljude juures kiiret voolu. Ta rannakajudel võib jaluatada, kuid siin on mõned sildid, mis aitavad meeles pidada, et ookean pole taltsas. Äkiline ootamatu laine võib ilmuda lambist ja sind kaljult vette pühkida. Surfajad tunnevad rõõmu lainetest, kuid lainetel püsida võivad nad alles pärast kuudepikkust trenni. Aga mõnikord on ta hästi alandlik ja lubab kõndida oma klaassiledal pinnal.

Jumalale ei saa otsa vaadata.

2009-09-27T22:00:00.000-07:00

Sellest sain täna paremini aru, miks vanas Testamendis nii öeldakse. Istume traadi otsas metallist ja klaasist karbis, mis viib ikka üles ja üles; siis lahtisel pehmel diivanil, ja ikka veelgi rohkem üles. Ja seal maailma katusel, kus paistis, et enam kõrgemale pole võimalik minna, mõtlesin, et jalgsitee alla oleks parem. Aga jalgsiteed pole. Mõtlen, et ei jaksa otsa vaadata puhtale sügavusele ja kõrgusele, mis kaugel sillerdava rahuliku ookeani, lähedamal vaikivate siniste mägede ja otse all üles sirutuvate 80 jala kõrguste seedrite näol mulle vastu vaatavad. Siis saabub hetk, kus ma istun mugaval, kuid pisut kõikuval toolil, jalad kõlkumas mitme tuhande jala kõrgusel merepinnast, jalgade all pole midagi, vasakul Andres ja paremal Katrin, sõidan suletud silmadega keset seda ilu, tunnen päikese lõõska oma näol ja tuule hingust. Kõrgus ja sügavus on täiesti puhtad mõisted ja kõik sinna vahele jääv ainult süvendab nende mõistete võimsust; see on kui Looja palge hiilgus ja ma ei saa enam oma silmi avada. Piisab, kui tajun neid oma siseilmas. Mu armas naine ja Andres võivad olla lahtiste silmadega, nemad on Uue Testamendi inimesed. Nad kuulevad mind laulmas: ... ja ma tõusen Kotka tiibadel, kui suurem osa minust tahaks olla part koduõuel. Aga kes sügavuse ja kõrguse ekstaasi on tundnud, need ei saa vist kunagi päriselt kodupardiks.

Täna tähistasime koguduses 65 aasta möödumist sellest, kui üle 70 tuhande eestlase põgenes saabuva punaväe eest Läände üle tormise Läänemere. Paljud, kes jäid, viidi vägisi itta. Sügavus ja kõrgus ilmutab ennast ka siin. Ma ei suuda otsa vaadata kõigile kannatustele, olen loobumas pretendeerimisest, et mõistan või taipan või saan aru. Ma ei suuda taibata ka armu suurust, mis mitmed jumalaarmastajad ja teised viis eksimatult läbi kõigist ohtudest. Mulle piisab nüüd teadmisest, et on Tema, kes võib neile asjadele otsa vaadata ja mitte armastusest või valust lõhki minna.

Või siis ikkagi ... kas on võimalik, et Jumal sai kannatada? Rist. Absoluutne kõrgus ja absoluutne sügavus. Mind haarab peaagu absoluutne peapööritus. Rist pole religioosne ese ega sümbol. Olen risti vaadanud, aga vähe olen näinud. Jumal saab seal tõsiselt kannatada. Ta elab ja kannatab tänini oma looduga kaasa ja rist on selle kulminatsioon, sest Ta loodu parim osa, "kõige loodu esikpoeg" on seal. Armastus ja kannatus saavad seal kokku. Kannatuste põhjustaja saavutab seal selle, mida ta kõige vähem soovis.

Ameerikat ja Hispaania kaldaid avastamas

2009-09-23T21:09:00.000-07:00

Ole kui tuli mu südames

Ole kui tuul purjedes

Ole see põhjus miks elan ma:

Jeesus, Jeesus

See oli päev- 23.september.2009, kui jõudsime esmakorselt ameerika maismaale ja vetesse. Port Robertsisse saamiseks tuli meil olla 10 minutit piiril ja maksta 6 USD näo pealt. See on Ameerikale kuuluv poolsaar,millel puudub maismaa ühendus suure Ameerikaga. Sestap liginesime selle kuulsa maa randadele meritsi (ookeanitsi) Kaugel üle nende randade kõrgub Bakeri mägi, mille küpsetusjõud on ta vulkaanilisuses. See seal taevas pole mitte pilv, vaid seesama mägi.

Anne ja Peter viisid meid sõitma oma jahiga Marquis III. Meile oli kingitud imeilus päev. Esialgu ehmatas me kaptenit natuke absoluutne tuulevaikus. Kui olime merele saanud, siis puhus esialgu 1-sõlmene tuul, millest sai aga päeva edenedes 10 sõlme - selle üle olime eriti õnnelikud.

Lisaks sellele, et meil oli koos imetore aeg, sain ma juurde natuke navigatsioonisokusi. Kui olin tavaliste purjedega laeva suutnud enamvähem ühel kursil hoida, tõmbas Peter üles spinnakeri, ja mul oli jälle tükk tegemist, et meist maha jäävat lainejutti sirgeks saada. Pingutasin kõvasti, sest Peter arvas , et peaksin torusse puhuma ja ma tahtsin seda igati vältida.

Eelmisel õhtul enne neid sündmusi käisime Hispaania Kaldaid avastamas. Teel kohtus Katrin raamatut lugeva vanema luulelise memmega. Ta oli koti maha pannud juba mitu aastat tagasi. Kui tunned end üksiladsena ja tahad rääkida kellelgagi, kellel on aega sind kuulata, võid tulla ja siia pingile istuda.

Istusime bussi, millel kavatsesime jõuda indiaani muuseumi. Ühes peatuses ei suutnud bussijuht kiusatusele vastu panna ja jooksis välja Tim Hortonsisse kohvi järele. Järgisime ta innustavat eeskuju. Paremal tänava lõpus paistis sinist vett ja nii me bussile tagasi ei läinudki, vaid astusime allamäge. Päike laskus aina madalamale ja mäeahelikud mere taga muutsid pidevalt värvi. Katrin imestas, kas kodu on ka veel kunagi võimalik üles leida, aga Alari arvas, et no problem, Vancouver on väike linn, leiab ikka..

Päike loojub küll imeilusti, kuid miks on paiga nimi Spanish Banks?

Aegumatud hetked II

2009-09-21T14:00:00.000-07:00

Liivade pool oleme linnast ära ja maale kõige lähemal. Hanna ja Hugo tütrel Debiel on vestlus nende kodupapakoiga täies hoos. Sama hoogsalt vestlab ta me kõigiga Et on pühapäeva pärastlõuna, siis on laud lookas. Ja kas mäletate, kuidas maitseb heina lõhn. Aino Uus arvab, et võiks ühe heintel ööbimise korraldada.

Kristelit ja Mariot oli tore näha. Risto ütles: kuhu iganes maailmas lähed, keegi Sool ja Valguse nägu vaatab vastu. Hea näha, kuidas Jumala abiga välja töötavad ja kristalliseeruvad mõnes erilises hetkes - nagu ka siis kui kokku saime.

Olime koos sumeda hilisõhtuni, hämarduv taevas ja tuledesära loovad kauni kooskõla.

Villi istub nähtavalt süütute kuid olemuselt ohtlike loomade keskel. Nagu Villi ja Viive pool käies aru saime (12.09), pole Villi põlanud ohtlikke väljakutseid, pole saanud põlata keerulisi olukordi ja pole kaotanud oma rõõmsameelsust. Katrin just lõpetas ta elulookirjelduse lugemise, mis haarab kolme kontinenti, ja seda kuidas Issand valvab teekonda igasuguste raskuste kiuste.

Esmaspäeval, 14 septembril leidis aset sündmus kus peigmees ei väsi pruudile lille toomast.
Herbert ongi džentelmen läbi ja lõhki.

Aegumatud hetked

2009-09-21T11:28:00.000-07:00

Granwille Island on selline koht, kus ärkavad Katrini meeled. Katrin kirjutab:
"Kõikide kanaadakate
kauaoodatud vaba esmaspäeva veetsime Anne ja Peteriga Granwille
Islandil. Pisike saareke keset Vancouverit. Kõik algas ootamatust
kunstipoe külastusest. Riiulite kaupa kõikvõimalikke värvituube ja
pintsleid. Küll mu armsad oleksid siin värve lõuendile määrinud.
Kõik lõhnas nii õigesti. Sellel saarel on hõngu. Kõndisime
mööda jämedatest palkidest peitsitud dokki, mööda tänavamuusikust.
Ainult prantsuse keeles kõlab laul nii romantiliselt. Mulle
tundus hetkeks, et olen hoopis filmis ja sammun mööda kitsast
vihma-märga tänavat, kollaste tänavalaternate peegelduses. Uduvihmas. Aga ei, see ei ole Pariis. See on Vancouver. Granville Island. Ja päike
paistab keset päeva. Hämmastav, et helidel on pilt.
Kõndisime edasi mööda kaid, jahtide vahel. Mastid peegeldusid tumedal veel.
Kajakad tiirutasid ja lõhnas kaugete vete moodi. Nii tahtsin astuda
edasi mööda vett. Aga astusime hoopis sisse galeriisse. Seinatäied
pilte valida ja osta. Jäime Annega uurima ühe pildi huvitavat
tehnikat. Aga tehnikasse ma ei jõudnudki süveneda. Sattusin hoopis
selle pildi ruumi sisse. Tool päikeselaikudes. Rammestav pühapäeva
pärastlõuna. Roidund ja lämbe. Kuulsin aknaklaasil pirisemas
kärbest, tundsin pelargooniumide lõhna ja mul oli lõputult aega.
Imestasin, et pildil on hääl. Mehed olid juba uksele jõudnud. Tuli
minna. Pildi võtsin kaasa, kuigi see jäi seinale. Istusime
tänavakohvikus, allalaskuva päikese soojuses. Mu ülisuure capuccino
vahule oli kohvimeister teinud sõnajalalehe. Ja sellel kohvil oli
maitse. Krõbe ja selge. Mu meeled on jälle ärganud. Ma olen välja
puhanud."

Erlil on sünnipäev tulemas ja oleme saksa šnitslirestoranis. Nii Erli kui Katrin paistavad eriti kenad.

Erli sünnipäevanädala jooksul jõudsime ta sünnipäeva mitmel korral tähistada. 77 aastat ilmaletuleku hetkest möödumist on seda väärt. Sellel pildil: Istume Erli pool 17 korrusel West Vancouveris, vaatame aknast välja ja kuulame "KARI" raadiost Mart Metsala mõtteid.

Sellest on juba küllalt juttu olnud, aga minu imelik nägu ja vaaruv olek on tingitud Ameerika Raudtee külastamisest.

Kanada süsteemid

2009-09-18T20:30:00.000-07:00

Kui Alari koos naisega Kanadasse läksid, ei osanud nad kohe oma toas lampi kustu panna. Selgus, et laualambi lüliti käis keeramisega. Seda sai teha ainult ühte pidi. Kolm nõksu: hele, heledam, kõige heledam ja siis kustu. Dušši-segisti allus käte toimele õige pea, selgus et vee kättesaamiseks tuleb kogu kupatus paar sentimeetrit seinast välja tõmmata. Tualeti kasutus algab ja lõpeb mõnes kohas umbes ½ täituvusega. Ei tasu ehmatada, sel juhul pole tegu ummistusega, vaid selline antud restroom-i tööpõhimõte.
Rõdu aken-uks avanes küljele vaatamata sellele, et Katrin püüdis avada seda me papsaarekodu moodi. Aga see seletub pigem hilise tunniga. Poodi minnes tuleb arvestada, et hinnad antud on ilma maksudeta. Briti Kolumbia maksusüsteemist lõplikuks arusaamiseks ei tasu pead vaevata, see on liiga keeruline. Sõõrikude (doughnuts) ostmisel tuleb vaid teada, et kui ostad viis, siis on maks, aga kuue puhul maksu pole. Toiduainetel, kui need on sulle eluks hädavajalikud, maksu pole. Viiest sõõrikust ei piisa näljast pääsemiseks, samuti lasub sul rämpstoidu ostmise kahtlustus, selle pärast on maks. Aga kuue pontšiku puhul on sul tõsi taga: sa tahad päriselt süüa, selle pärast maksu pole. On veel muidki huvitavaid süsteeme, mille kirjeldamisel tekiks paks raamat. Need on aga näited sellest, et kõik ei globaliseeru.
Selleks , et hästi hakkama saada, on hea kui tead süsteeme. Nende õppimisel on raske tee ja kerge tee. Raske tee: proovid ise kõigest aru saada (mõnest saab ka). Kerge tee: tunned kedagi, kes on olnud siin süsteemide moodustamisest peale.
Sama kehtib ka Taevariigi kohta.

Pildil: hotellis on vargakindlad riidepuud - 1/2 teisaldamis-võimalusega.

Jutustus Lõhekalamehest

2009-09-17T11:48:00.000-07:00

Ja sünnitakse kuigi tuleb surra
ja armutakse pettumuste trotsiks
mõnd lugu hämmastavalt peent ja kurba
hing leiab ilma, et ta üldse otsiks

(Artur Alliksaar)

Elas kord üks kalamees. Ta püüdis lõhet. Kala oli palju. Väga palju. See oli ilus aeg ja ilus küla.
Ta küpsetas kala. Ta keetis kala. Muist jäi üle, selle ta soolas. Konserveeris tulevikuks.
Aastad läksid.
Küla kasvas ja kasvas, seal oli mitmesuguseid kalamehi ja mitmesugust kala. Lõhekalamees aga märkas, et lõhet jäi vähemaks. Ta mõtles mööda kallast edasi liikuda, ehk leiab paremad püügikohad. Paistis aga , et lõhekala on sootuks mujale kolinud. Talle meenus, et kotis on konkse ka muude kalade jaoks. Aga ta mõtteid saatis vanaisa ütlus: sa oled tubli Lõhekalamees. See on ka su nimi. Sulle ei sobi muud kala püüda. Lõhekala on parim. Vanaisa oli suur pealik. Mees püüdis edasi lõhet. Aga ajad oli teised. Päevadest said nädalad, nädalatest kuud, kus ta ei saanud mitte ühtegi. Tuli soolakalaga läbi ajada. Ta oli kalamees, kes elatus lõhekalast. Kas ta peaks hakkama nüüd põllumeheks? Kes sündinud kalameheks, ei hakka põldu pidama, see on reetmine. Ta elu kulgeb nüüd kauges metsatukas. Mis on tal ühist nendega, kes suurte traaleritega turska ja skumbriat püüavad? Ta on lõhekalamees ja selleks peab ta jääma. Nii ta mõtles. Tursa ehk vaalapüük oleks olnud vanaisa pärandi hülgamine. Ta väike paat aga ei võimaldanud käia saagi järgi kaugetel vetel. Nälg hakkas näpistama, sest polnud enam saaki, mida muu toidu vastu vahetada. Vesi, marjad, mida sai korjata metsatukast ja enamasti kuivatatud lõhe jäid üksi üksluiseks. Meeleolu polnud kiita. Jõud hakkas temast vähehaaval lahkuma. Varsti oli tal tegu, et alla kaldale saada, paadis aerutamisest rääkimata. Mitmeid päevi veetis ta peamiselt samblast koikul lamades.

Ühel päeval juhtub ta onni juurde Rajaleidja, rändurmees, kes teab teid merest mereni. Onni eest kevadpäikese käes end soojendamas leiab ta väsinud Lõhekalamehe. Kuulnud suure pealiku pärimusest, sõnab ta: „ Kas see ikka niimoodi mõeldud, et muud kala ei tohi püüda? Ehk oli see soovitus ajaks, kus lõhekala oli rikkalikult? Ehk oli ka mingi muu tähis antud? Ma lähen külla, ja vaatan, kas ma leian midagi sinu vanaisa vara hulgast.“
Paari päeva pärast tuleb Rajaleidja tagasi. Kaasas tükike peent nahka, mille ta oli leidnud sügavale peidetud nahksete kaante vahelt. Sellel seisab tumedate iidsete tähtedega
: „ … tuleb aeg, kus Lõhekalamees püüab vetest kõike, mis süüa kõlbab. Ja see on tähiseks: rahvas on laotanud ennast kaugest Põhjast kaugeima Lõunani“

Keegi ei suuda kirjeldada Lõhekalamehe ilmet seda kuuldes. On selles kaugete aegade rõõm või oleviku tõe raskus? Kas asub ta veelkord oma onni juurest teele, et kalastada suurte vete ääres? Kas langeb ta üle killuke algaegade kirkusest? Kas hakkab ta heitma noota seal, kus süda lustib, vabana vandest? Kas lööb ta kahtlema, vaadates roostes ja kulunud riistu ning kitsukest paati? Kas tuleb ta hinge kartus, mõeldes kaaslaste peale, kes ammu läinud teistele vetele? Kas ta kala-aastad on jäänud jäädavalt eilsesse? Kas poleks kõige parem nüüdne kasin kuid häirimatu kuivamaa põli. Kõik hääbub ju kunagi ikka. Kuid hing ei ole sellega veel leppinud: „Ükskord veel ju tuleb aega, kus kõik pirrud kahest otsast…“ Seal leiab viimaks tema vana tuttav kalameherahutus. „Ehk aitad mu paadi …“ Silmad tõstes näeb ta aga, et Rajaleidja on juba läinud oma teed.

Roller-Coaster week.

2009-09-07T11:39:00.000-07:00

Kadunud poeg keskenes endasse täielikult, kui ta viibis seakarjas. Mina aga tegin seda siis, kui me sõbrad viisid meid Ameerika Raudteega sõitma. Siin on ka üks selline olemas, suurel näituste väljakul PNE. Viiskümmend aastat tagasi ehitatud, suurem osa puidust. Mõtlesin, et mis seal ikka ,elan selle kuidagi üle, õrritasin veel naist. Esimene mäkketõus läks üsna ilusti, aga kui ta siis suure kolinaga mäest otse alla põrutas, sulgesin oma hambad, silmad, asetasin käed risti raudtorule enda ees, lõpetasin õhu liikumise ninasõõrmeis ja keskenesin täielikult iseendasse. Ma arvan, et ma pole varem oma elus nii enesekeskne olnud. Katrin ütles järgmisel tõusul, et tuleb röökida, aga ma ei näinud sellel mingit mõtet. Ainuke mõte ja see ka vist kohalikus murrakus its veeeeeri bääääd. Polnud mingit ilusat pikka sirget tõusu pärast, mis oleks võinud olla. Klõk-klõk klõk natuke üles, siis üsna vägivaldne pööre paremale ja jälle metsiku kolina ja kaasreisijate kisa saatel peaaegu püstloodis alla. Mis teha, kui oled kord selle Roller Coasteri peale läinud. Minu poolest võiks ta nimi olla ka Killer-Toaster. Mitte, et sa kardaks , et midagi juhtub. Aga see ilmutab sulle su enda materiaalsemat osa, kuna vaimsem osa hoiab vaikselt võimalikult sissepoole. Ma leidsin, et õhuluugi avamisest korraks oli küll, muud luugid jäid suletuks kuni Katrin ütles: nüüd jõuab jaama.

Pärast mõningast ringi jalutamist järgnes üks siinoleku kaasakiskuvamaid vaatepilte: Oranzis univormis beezide viltkaabudega 40 meest ja naist hobuste seljas sooritamas populaarsete meloodiate saatel kõikvõimalike figuure ja liikumisi. Canada ratsapolitsei paremik.

Paneverythingism, teism ja krõbekana.

2009-09-03T22:21:00.000-07:00

Mõnikord tahaks midagi tahedat ja krõbedat süüa. Sel eesmärgil oleme ju siingi mõnikord ringi liikunud. Ükskord sattusime Kristall-malli, kus sõime hiinlaste kana.
Vaimuliku kirjandusega on vahel sama lugu. Olime siin ühel vennal Johannes Eenjärvel külas. Ta pakkus oma raamatuid vaadata ja kaasa võtta. Üks autor kõitis millegipärast tähelepanu: Francis A. Schaeffer. Nii laekus mu seljakotti 4-5 raamatut. Kodus sai mu tähelepanu osaliseks üks raamat: He is There and He is Not Silent. (Ta on olemas ja Ta ei vaiki) Selles näidatakse filosoofilise loogika abil inimese jumalavajadust. Seda tehakse lühidalt, kuid sügavuti minevalt. Ta alustab me päritolu küsimusest: võimaluste hulk ses suhtes taandub kolmeni. Esimene neist: me pärineme kas absoluutselt ei millestki – teoreetiline võimalus, kuid vähesed julgevad sellise filosoofiaga lõpuni minna. Teine võimalus on, et pärineme impersonaalsest ollusest – seda teed käib näiteks panteistlik ilmavaade, aga ka loodusteaduslik ilmavaade. Kõiges on mingi elustav printsiip või vägi. Aga panteism pole õige sõna, sest see viitab teismile, mis on aga viidaks sellele, et kõige taga on Keegi. Õige sõna oleks paneverythingism. Paneverythingismil on paar probleemi. Ta võib küll öelda: „Kõik on Üks“, kuid pärast seda ei suuda ta leida erilist tähendust erisustele. Kui ta suudakski leida põhjenduse vormirikkusele, ei suuda ta seda leida vabadusele.

Lõputud read kaupa lõpututes ridades poodides. (Meie mallis on 5 km poode) Ma võin nad kõik läbi käia ainsa põhjusega: saada paremini ja odavamalt.
Moraalil paneverythingismi tingimustes pole sügavamat mõtet, sest viimaks on kõik võrdne. Moraal taandub situatsiooni-eetikaks. Sel juhul on võimalikud pärastised ebamugavused ainsaks põhjuseks, miks ma mallist krõbekana tasuta kaasa ei võta.

Kui alustame millegi vähemaga , kui Keegi, siis me endi isiksuslikkus laguneb koost. Modernistliku teadusliku maailmavaate kohaselt olen masin. Ma olen isik vaid selle tõttu, et olen keerukas masin.

Kolmas võimalus: me mõtleme oma pärinemise tagasi Kellegini.
Kui aga alustame Kellegiga, tuleb inimesel veel üks valik teha. Kas me näeme pärinevust Jumalast või jumalatest. Probleem jumalatega on see, et need pole piisavalt suured. Platon mõistis, et vajame absoluute, vastasel juhul millelgi pole tõelist tähendust. Ta mure oli aga see: kreeka jumalad olid liiga väikesed. Need ei suuda olla absoluutide asupaigaks. Nad on liiga manipuleeritavad, liiga inimlikud. Kreeka mütoloogias pole selge, kas Saatus juhib jumalaid või vastupidi.

Esiteks me vajame isikulist lõputut Jumalat. See on filosoofiline vajadus, kui otsime eksistentsi mõtet. Teiseks me vajame Jumalat, kes kätkeb endas nii ühtsust, kui ka erisusi. Vastasel juhul pole meil mingeid vastuseid. Range monoteism, mis välistab erisused Temas – seal on vaikiv Jumal. Miks peaks ta iseendaga rääkima? Võime ju käia läbi ülikooli-filosoofia või tankla-filosoofia, antiigi või kaasaja: ainult üks täidab eksistentsi vajaduse: see on judeo-kristlik kolmainus Jumal, kes on tõepoolest olemas. Mitte lihtsalt abstraktne konstruktsiooon: vaid see, et ta on tõepoolest seal.
Jumala lõpmatuse kõrval seisab inimene koos looma, lille ning parim-enne kaubaga riiulil koos kõige lõplikuga. Jumala lõpmatusest on inimene sama kaugel nagu aatom universumist.

Jumala isikulisuse kõrval seisab aga sadatuhat Metrotowni elanikku kõrgel üle Rogersi tornide, hiidsisalike ja hiirte, kes elavad unit 703 seinte vahel. Seda sellepärast, et oleme loodud isikulise Jumala palge järgi. Nii saab tähenduse me lõplikus ja isiksuslikkus.

See pole mitte ainult parim vastus, see on ainus vastus inimese lõplikusele ja isiksuslikkusele.
Nikaia usutunnistus sõnastas Jumala kolmainsuse: üks Jumal, kolm isikut. Kolmainsuse kolm Isikut armastasid üksteist enne universumi ning maailma loomist. Seetõttu Jumal ei vaja universumit nõnda nagu universum vajab teda.

Kõik filosoofiad on maadelnud üksiku ja üldise ehk erisuse ja ühtsuse probleemiga – kuni tänaseni välja, kaasaegki ei tea midagi ega kedagi, mis meid tõeliselt saaks ühendada . Yin-Yang taoline dualism on proovinud leida vastust vastandite ühtsuses, kuid ei saa muidu, kui seab ühendavaks lüliks uduse ebaisikulise Tao- (kulg) ning see kõik viib meid tagasi ebaisikulise algupära labürinti.
Kolmainus Jumal aga vastab sellele. Nikaia usutunnistuse koostajad ei leiutanud Teda, nad ainult sõnastasid selle, kellena ta ennast aastatuhande jooksul oli inimkonnale ilmutanud. Kolmainsus oli ja on olemas ning vastab sellele vajadusele.

Ma tulen mallist koju ja tänan Jumalat kõigi ostude eest. Samuti teeb õde Sette Metrotowni teises otsas. Artur Proos 3 km meist lõunas tänab eriti Jumalat, et Kanada malli asjadest saab teha eesti moodi kotlette. Kui 5 või 100 km Vancouveri poode läbi käia, leiab mõne isikupärase asja, mis mõnus selga, jalga või pähe panna. Aga selle saja kilomeetri peale pole ühtegi asja, toodet või vilja, mida Tema poleks põhjustanud ehk võimaldanud. Ka see värv, mille Rix tõi koguduse aia värvimiseks. Ma ei mõtle praegu selle peale, et tootjad tahavad raha saada, saavad ehk liiga vähe või liiga palju ja maksavad müüjatele liiga vähe; toodavad ehk liiga palju jne. Lihtsalt see fakt: 2 miljonit armast inimest siin city-s kõndimas mitme miljoni meetri kaubariiuli vahel mitme miljoni valikuga. Kuid mingi osa neist läheb õhtul koju ja tänab Jumalat vaadates või süües valitud värki (teistelegi jääb see võimalus) ja nii saab see kaubarohkus mingigi mõtte ja koos sellega nende elu. Ja see tänamise Vaim ühendab neid, kes tänavad. Kasvõi nendega, kes toodavad, aga eriti Temaga, kes laskis kasvada.

Inimesed

2009-09-01T22:49:00.000-07:00

Täna tegime midagi huvitavat. Hommikul saime kiriku juures kokku Richardiga. Ta tõi kohale mitu purki värvi ja terasharjad. Ise rullis lahti trimmeri juhtme ja trimmis kogu aiaääre ära. Nühkisime ja lihvisime, ikka selleks, et mineviku (ja tuleviku) graffititest lahti saada. Siin linnas ei peeta heaks kombeks spray-kunsti pikalt eksponeerida. Ja meie lihtne loogika oli, et kui aed on ühte kindlat värvi, saab seda ka tulevikus üle värvida.

Alari on rootslastelt õppinud ühe ilusa kombe: tööd tuleb teha mõnuga ja selle juurde kuulub sageli kohvipaus. Mina mõtlen, milleks aega viita, teeme ära ja lähme koju... Ja laseksin 8 tundi jutti. Mina nautisin möödakäijaid. Hea põhjus ümbruskonna inimestega tuttavaks saada. Umbes nagu "Sister Act"-is. Musta rüü asemel pugesime prügikottidesse. Vana värvi kraapimine naabreid eriti ei huvitanud. Mõni ütles ainult tere, enamus vuhises niisama mööda. Üks tädi kiitis Richardit, kes tihti tuleb ja korjab prügi.

Kui värvipintslid välja tõime, läks ka möödakäijatel põnevaks. Kuulsime kohalike käest lugusid vanadest aegadest, kui "lõngused" (selle sõna õppisime täna õhtul Arturi käest) veel armastasid siin heki taga ja trepi all magamas käia. Mõni kiitis ilusat värvi ja mõni lobises niisama omaenda aia-värvimise kogemustest. Meil puudus Tom Saweri talent, muidu oleks ka kirikutagune plank õhtuks värvitud.

Pühapäevast sai pühapäev

2009-08-31T23:34:00.000-07:00

Pühapäevast on jälle saanud pühapäev. (Nüüd ka juba teisipäev…). Pühapäev on siin kõige tähtsam päev. Siis lippame lips ees ja kitarrikohver näpu otsas läbi tühja kaubamalli skytraini peale. Alari leidis, et talle meeldibki ilusasti riides käia. Kahjuks ei olnud see rännak nii oluline, et pildistada. Aga lõbus oli küll. Meenus üks teine sarnane ülikonnaga jooks aastaid tagasi läbi Pärnu kaubatänava, kus parajasti peeti laata. Alaril oli tema elu esimene noorpaar laulatada. Pruut oli inglanna, seega lisaks tavalisele ärevusele veel daamide kübarad ja kahes keeles mõtlemine… Just enne kodust lahkumist selgus, et kapis seisnud Alari ainukesed mustad kingad olid erineva mustriga. Seda polnud keegi varem märganud. Aga kui pruut märkab? Niisiis ta tormas läbi rahvahulga Rüütli tänaval esimesse kingapoodi, must ülikond seljas ja pidulik perekond sabas, ainus mure, et enne noorpaari veel kirikusse jõuda…
Ka siin oli esimesel pühapäeval põnevust ja pidulikkust. Mitmed olid Torontos sealsel juubelikonverentsil ja kohalejäänud muretsesid veidi väikese koguduse pärast. Me oleme ikka väikeste alguste juures olnud, see polnud midagi uut. Ka kõik kolm orelimängijat olid reisil. Seekord siis meie kohalik Vancouveri „konverents“ algas ja lõppes rõõmsalt lauludega kitarri saatel. Ja keset jutlust tuli ka üks näitlik Perry lugulaul „Randsomed“. Selle Perryga ja tema lauluga on üks huvitav seos läbi pikkade aastate, ja see pole veel lõppenud. Aga sellest teine kord.
Minul on alati Alari sõnumit eriline kuulata, seal on nii palju uut ja värsket.

Pühapäeva pärastlõunal veetis Astrid oma viimase puhkepäeva koos meiega. Et mitte lasta mõtetel veel kooli peale minna. Sõidsime Lynn Valley(sse). Ma tegin sellel päeval täpselt 167 pilti ja 3 videot. Küllap siis oli ikka väga eriline koht ja aeg.

Pildid on lihtsalt ilusad ja videod on sillalt kärestikku hüppavatest poistest... Viimaks õhtusöök india mahedate, tegelikult väga teravate roogadega. Aitähh ilusa päeva eest, Astrid ja Toomas

meie majal on mitu ust

2009-08-22T20:42:00.001-07:00

Meie majal on mitu ust. Ühest uksest saab ainult aeda ja basseini juurde. Sinna on hea minna õhtul, kui väljas juba pime ja laternad valivad, mida valgustada. Näiteks põõsaid lillede kohal või kiriku seina aia taga. Basseinivesi on alati soe. Vähemalt detsembrini.

Teisest uksest välja minnes peab valima kolme suuna vahel. Üle tänava minnes on mall. Mallid on siin keskused. See siin on hiiglasuur kaubandusmall ja sinna süvenemise oleme ikka edasi lükanud. Aga ühe erilise poe oleme selle malli nurgas avastanud. Lapsena kuulsin hiina imest. Nüüd nägin seda oma silmaga. See on hiinlaste hiigelsuur toidupood, mis on äärest ääreni hiina imet täis. Selles poes oleme juba kaks korda ringi käinud ja imestanud. Põnev on! Igasugused kanavarbad ja teod ja kallerdised... Mitte midagi ei julge osta.

Välja minnes on võimalus sattuda ka mägedesse või Vaikse ookeani äärde. Kusagil siin randusid kunagi hispaanlased ja inglased. Teisipäeval näitasid Herbert ja Erna ära peaaegu kõik Vancouveri rannad, kus saab liival lebotada ja Vaikse ookeani vees ujuda. Tõus ja mõõn käib 2 korda ööpäevas.

Õhtul olime koos Astridi ja Toomase külalised. Nende kodu katedraali-laadne arhitektuur, vaikne muusika ning mõnus jutt täiustasid Astridi poolt valmistatud vähemalt 7-käigulist jõulupraadi. Kui palju aega ja hoolt see võttis, ei tea. Nüüd võiks meil päris jõulupraad isegi ära jääda, sellel aastal on see juba olnud...

Eile käisime Astridiga mustikal. Leppisime kokku ühes jaamas kohtumise. Me oleksime pidanud sinna sõitma, aga meie mõtlesime, et kui tahame ka ümbruskonda näha, on kaval eesmärk ja kõndimine ühendada. Süda aimas küll, et teekond võib tulla küllalt pikk ja selleks tuleb rohkem aega varuda. Ja kuna meil polnud kella, lasime peaaegu kogu tee 10 km kerget sörki. Põen siiani, et lasime end ikkagi pool tundi oodata. Mõtlesime, et ei räägi oma rumalusest kellelegi, jooksmas võime ju edaspidi niisama salaja käia, ilma igasuguse eesmärgita… Astrid sai kohe aru, et lähenesime jaamale valest suunast…
Mõned on küsinud, mis me nende marjadega teeme. Me sööme neid. Eriti maitsvad on meega. Võib-olla teeme ka kooki. Osa võtame kaasa, kui külla läheme… Mustikad kasvavad siin põõsastel.

Mustikafarmi lähedal on Liivade kodu. Kunagi oli neil palju lehmi, nüüd müüvad heina. Liivadel on õues papagoi, kes räägib. Päriselt, nagu raadio.

Astrid näitas meile ka oma kooli, kus ta töötab direktorina. Kindlasti paljud koolmeistrid oskaksid küsida tarku ja õpetlikke küsimusi ühes võõramaa koolimajas ringi vaadates. Mina ei teadnud midagi küsida, mõtlesin, kuidas on olla õpilane, kui mul on siin palju omasuguseid ümberringi , mõistlik direktor, kes oskab märgata ja kelle jutule pahasid saadetakse ning ei-tea-millised õpetajad…

Täna me läheme vasakule ja tänavatpidi alla. 15 minutiga jõuame parki. See on täielik mets ja heinamaa. Linnud laulavad ja oravad söövad pähkleid. On palav pärastlõuna kõigi suvelõhnadega. Kõnnime ümber Deer Lake järve ja imestame, kuhu 2,5 miljonilinn on kadunud. Põhjast paistavad mäed, mujal on lihtsalt ilus – põldmarjad ja pardid ja kännud. Kui üle järve pilvelõhkujad paistma hakkavad, tuleb tuttav tunne – oleme ikkagi linnainimesed.

2009-08-17T12:26:00.000-07:00

Laupäev algas nagu ikka, ainult ilma pannkookideta. Peale vaikset hommikut oli Alaril ainus eesmärk jõuda oma muusikapoodi. Skytrainiga 12 min. läände. Uksest välja jõudes eksitas meid veidi naabermajast – kirikust – kostuv laul. Midagi Maarja-Pauli ja Sela vahepealset. Vaatamata meie võimele kulgeda, suutis Alari seal istuda ainult täpselt kolm laulu. Palju noori perekondi kogunes koos lastega, kõik erinevatest rahvustest… Mina olin uudishimulik, mis juhtuma hakkab, aga Alari mõtles oma kitarrikeeltele ja –rihmale ja tuli minna…
Muusikapood oli lihtsalt suuuur. Kahel korrusel. Gibsonid ja Martinid rippusid seintel, igasuguste hindadega:) Ja neid oli tõesti palju. Karli auks pildistasin ka trummi-vidinate müügisaali nurka… Ainus põhjus sealt lahkuda oli see, et meie 1,5 tunnine rongipilet kehtis veel 15 min. ja kolm peatust edasi oli rongi lõpp ja meie teekonna algus.

Paljud Vancouveri raamatud algavad Canada Place-ga. Sealt me siis alustasime.

Selle päeva jooksul me kulgesime tegelikult ainult mõne tänavavahe – teele jäi üks huvitava stiiliga prantslase näitus „A journey through the French countryside“. Samahästi võis see olla Itaalia!

Tänavatel tuttavad kodutud ja muidu huvitavad inimesed. Taipasime, miks meil vahel pea ringi käib, alus liigub nagu laevas: oleme teiselpool, ja siin käiakse pea alaspidi...

Ühel pool Art Gallery´d käis „Zombie Walk“, seal maaliti kõik kärnad valmis.
Ma näitan teile ainult kõige vähem koledaid, muidu lastel ei tule öösel und.

Teisel pool Art Gallery´d toimus Islami Kultuuri Festival. Ja need kaks üritust segunesid meeldivalt omavahel.
Kõigile meeldis poseerida. Palju infolaudu ja näitusetelke erinevatelt rahvastelt, kultuuri küllastuseni. Me oleme ikka erilised: isegi vaibad tikime igaüks omamoodi… Üks energiline vanem naine, nagu islami „nunn“ või „misjonär“, jagas teistsugustele valgetesse ümbrikutesse pakitud kirjandust. Korraks käis küll mu rikutud peast läbi mõte, aga mis siis, kui see on hoopis pomm. Meil on nüüd koraan ja brosüürid „Concept of God in Islam“ ja „Who is Jesus?“.

Ja veel on meil üks imeline rahupaik siin 7-ndal korrusel, kus ma juba nopin rooside välimisi kroonlehti, nagu lilleturul…

Pühapäeval sõidutati meid Kempi tallu, autojuhiks oli meie naabermajas elav perekond Kütt. Auto on neil mõnus, beez, pehme, kandiline ja pikk. Nagu 70-ndate aastate ameerika filmides. Ja Kempi talu on tõeliselt suur maja. Isegi rabarberid aias on suured. Piilusin ka ukse vahelt sisse: nagu loss, stiilne, maalid ja küünlad ja avarus. Mõtlesin, huvitav, huvitav…

Palju eestlasi oli kokku tulnud, nemad kõik teadsid, mis hakkab juhtuma, meie pidime alles arvama… Laulsime koos ja Alari rääkis ja laulis ja sõime ja olime niisama, kuumas päikeses. Ikka palvetame ja mõtleme, kus on võti ja milline… Tahaksime olla maksimaalselt kasulikud ja rohkem taibata ja tabada hetki, kui need käes on.

Herbert Kirves helistas eile õhtul ja kutsus meid teisipäeval kuhugi sõitma. Alari arvas, et ta tahaks linnast välja Fraseri jõe äärde. Kuhugi, kus on karud.
Ja mina mõtlen: miks ka mitte! Alari maitset tasub usaldada, see lõpeb alati kusagil ootamatus kohas ja nalja saab igal pool. Muide, Fraseri jõel parvetatakse palke. Sellisest parvetamisest ma lugesin kunagi lapsena Tom Sayeri raamatust.

Katrin: mis veel juhtus me esimesel nädalal

2009-08-15T21:58:00.000-07:00

Teisipäeval saime interneti. See tähendab suhtlemist ja kirjutamist. Aga kui on valida arvuti või inimeste vahel, siis on lihtne otsustada. Herbert ja Erna kutsusid meid kirikut vaatama. Seal paistab alati päike – kollased aknaklaasid ja kuldne valgus. Palju tuttavaid pilte ja ajalugu, meie ja nende lugu…

Hiljem läksime koos fish ja chips´e sööma. Paul, sinule mõeldes! Tore oli sõita mööda linna ja eesti meeste ehitusi ja tegemisi näha.
Kolmapäev oli eriline sellepoolest, et Peter veetis meiega asjalikult üle poole päeva. Siin on Peteri auto ja muud tähtsad tegemised. Alari sai Kanada kindlustuse numbri, mis tegi temast vist tähtsama inimese, kui ta oli varem. Samuti on tal nüüd kontonumber pangas ja see on ka meestele oluline.

Aga kõige toredam oli külastada Settet. Tema kodumaja on eriline sellepoolest , et all basseinis on kõik meie eelkäijad ujumas käinud ja Central Parki puude ladvad ulatuvad 18-nda korruseni, päikeseloojang seal on lihtsalt imeilus. Sette elu lugusid on huvitav kuulda ja ta ootab meid ka edaspidi külla. See on hea.

Varahommikud kuluvad siin arvutis krõbistamise peale ja helistamisele. Eestis on siis mõnus pärastlõuna. Peame ainult valvsad olema, et tabada ka päeva siin. Kui välja saame, tudute teie juba mõnusasti voodis.
Neljapäeval läksime Artur Proosile külla. Huvitav on kuulda möödunud sajandi lugusid siitpoolt sinna Eesti poole ja näha, kuidas Jumal on teda teekonnal Soome ja Rootsi kaudu siia juhtinud ja kõik see on täis Tema headust ja hoolt. „Kiida, mu hing Issandat, ja ära unusta ära kõiki tema heategusid!“. Arturi Austraaliast toodud kitarr vajas samuti ülevaatamist ja mängimist. Helises hästi. Kindlasti on ka edaspidi võimalusi seda mängida.

Sette juures ootas Alarit see päris pill, mille Sette poeg Raimund tõi talle mängimiseks. Ja see vajas tuunimist! Järgmisel päeval otsis Alari internetist muusikapoode, et uusi keeli osta. Lähim oli siinsamas üle tänava, aga suurim ja ahvatlevam vanalinnas, ca 10 min. skaytrainiga sõitmist. Selgus, et lähim üle tänava tähendas hiinlaste kaubamaja, täis igasugu tilu-lilu tooteid ja suurt söögikeskust. Mis te arvate, kuhu me läheme sööma, kui uksest välja astume ja kohe süüa tahame? Siin on võimalus minna hiinlaste toidukohta ja hiinlaste toidukohta ja jaapani ja korea ja hiinlaste toidukohta. Selles ostukeskuses oli üks hiinlane teise kõrval oma köögi ja söökidega. See, kelle juurde meie pidama jäime, valmistas nii ülisuuri portsjone, et kahtlesime, kas süüa kohapeal või kodus kolm päeva järjest. Otsustasime osta kahepeale ühe taldrikutäie ja maksime selle eest ainult 5 dollarit, 2 teed veel pealekauba. Riis oli riis ja kana oli kana, aga see kolmas asi oli vist saba. Kitarrikeeled ostsime ka ära ja Alari tinistas poole ööni.
Laupäevast räägin teine kord, sest see on omaette lugu.

Ajavahe:Katrin kirjutab

2009-08-14T22:28:00.000-07:00

Täna on juba viies päev siin harjuda. Mõned sõbrad Eestist on küsinud, kuidas tunne on. Vahel tundub, et meie tornmaja kõigub. Ilmselt kõigub ikkagi hoopis meie peas. Päeval on raske uni ja öösel ärkan tühja kõhuga. Hanna tõi meile mustikaid. Selliseid suuri, mis kasvavad põõsastel. Neid sööme öösiti kell 3.
Alustan otsast. Jõudsime oma uue kodu uksest sisse pühapäeva õhtul kell 21. Eestis oli siis juba hommik ja kell 7. Tavaliselt ma ärkan siis. Palju rõõmsaid inimesi ootas siin meie saabumist. See oli nii armas üllatus. Vaasitäis roose ja küünlad laual – nagu sünnipäev! Ja lauatäis parimat.

Mina võtsin kodust kaasa 4-viljahelbeid, mida saab hommikul veega keeta, et ei peaks kohe poodi jooksma:).

Alari leidis kohe siinsete koguduse inimeste sarnasuse meie Soola ja Valgusega: nende entusiasm ja ettevõtlikkus ja rõõm! Nad laulsid samasuguseid laule, mida minagi lapsest saadik ja rääkisid tavalises eesti keeles. Ja nad tõesti olid meid oodanud! Õhtul, kui kõik olid lahkunud, vaatasime kaua imestades ringi. Nad olid meie kodu ikka viimase peal üles löönud: seintel eestlaste maalid, igasugu makid ja uus hele mööbel.

Sahtlitest leidsin absoluutselt kõike, mille peale võib üks perenaine iganes võib tulla. Isegi nõelad ja värvilised niidid ja habemevaht! Köögi kappides ja sahtlites igasugust hädavajalikku ja ka sellist vajalikku, mille otstarvet siiani nuputan.
Püüdsin laualampi ära kustutada. Lülitit polnud. Juhtme küljes ka ei olnud, juhe nii kõvasti seina küljes kinni, kätte ei saa. Lõpuks leidsin pirni juurest väikese nupu. Vajutan, midagi ei juhtu. Üles-alla, kõrvale ka ei käi. Kus on kasutusjuhend? Keera või pirn välja. Küsige nüüd uuesti, kuidas tunne on! Ma olen kogu elu arvanud, et mul on tehnilist taipu. Aga lõpuks selgub, et see käib keeramisega. Keerata saad põlema, heledamaks, veel heledamaks ja siis kustu. Teistpidi keeramisest pole kasu.

Esmaspäeval sadas. Panime oma vihmajoped selga ja kõndisime tänavatpidi alla pargini. Kusagil seal paremal peaks olema Deer Lake järv. Üsna lähedal. Järveni aga ei jõudnudki. Uni tuli peale. Sõime metsatee ääres ülisuuri magusaid põldmarju ja korjasime mõne pähkli. Enamus olid oravate poolt tühjaks söödud. Kell 5 jäin kogemata magama. Ärkasin öösel. Akna taga tuledesäras linn.

Üritasin rõdule minna. Ust ei saanud lahti. Õhtul panin ise kinni, tean, et see on käidav uks, aga lahti ei saa. Tõmban lukku üles, ei aita. Lükkan alla, lahti ei lähe. Pusisin kannatlikult kaua. Lõpuks panin tule põlema – selgus, et uks avaneb hoopis kõrvale.

Kirik ja kodu

2009-08-12T08:57:00.000-07:00

Vancouveri Eesti Ühendatud Baptistikoguduse kirik

Astuge sisse palun Katrini ja Alari poole!

köögist saab otse sööginurka

magamistuba ja kirjutuslaud

valge pastorite tugitool

vaade linnale me aknast

ja veel üks vaade

2009-08-11T17:52:00.000-07:00

Pärnu-Tallinn-Vancouver

2009-08-11T10:20:00.000-07:00

Täna on teisipäev. Kella 10 ajal hommikul, kui Eestis on kell kaheksa õhtul, saime interneti. Enne ärasõitu sai Papsaare valmimaks kui kunagi varem. Tore oli koos kahe Davidsoni ühe Lige ja ühe Allikaga koos remontida. Kuigi teie jah peamiselt tegite, on tunne nagu oleksin ise teinud. Siis saabus reede pärastlõuna ja kella kuue paiku tulid esimesed inimesed. Lõpuks olite koos, paarkümmend headaega soovijat. Aitüma, et tulite. Laupäeval õhtuks jõudsime Taavi abiga Tallinna, kuulsasse Lige-häärberisse, kelle asukad pärit veel kuulsamast Ligema külast Hiiumal, mis kogu maailma Ligedega üle ujutanud. Mis vägevad elumahlad voolavad mööda võimsaid õnnistatud suguvõsasid! Igal juhul kinkisite meile ühe meeldejääva viimase õhtu Eestis ja tegite selle mõnusaks. Kata ja Joon(atan) tõid meil hommikul enne kaheksat Vikingi peale. 10:30 olime Helsinkis. Turismifirma pakutud 350 kroonised lennujaamasõidupiletid jäid ära, sest trammi ja linnaliiniga saime kohale 4 euri nägu... Kella kahe ajal astume Finnairi lennuki pardale, kella 3 ajal Heathrows, kell 5 pärastlõunal.Vancouveri lennuki peal. Andis joosta ja sõita nii bussi kui rongiga ühest terminalist teise, vahemaad on seal märkimisväärsed! Olime seega jõudnud "maakonna piirile", kust kaugemale polnud kunagi astunud. Airbuss 330 on lai, kümme istet reas. Iga istme seljatoes väike ekraan, kus saab vaadata reisi kulgemist ja peamiselt vanu filme. Leian siiski ühe päris vaadatava: Knowing, Nicolas Cage-ga. 8 tunnise reisi sisse mahub 2 söögikorda; British Airwaysi kokandust peab kiitma, ja kaks kohvipausi. Kuna lendasime päevale järgi, siis poole seitsme ajal oleme Vancouveris. Otsime üles migratsiooniameti, kus läheb peaaegu kaks tundi aega. Väike probleem: polnud taibanud eestis arsti juures käia, ei mõistnud, et piiril vaja mingit medical-paberit. Valdav osa järjekorras olijaist on hiinlased. Lõpuks saab paberimajandus korda, viisa 6 kuuks ja võime edasi minna. Kuidas tunned ära inimese, keda oled korra ainult pildi peal näinud. Siiski mingi eksimatu vaist viib ootaja ja oodatavd kokku. Peter ongi juba veidi mures, et kuhu me jääme. Hazel Streedi 4769 maja 7. korrusel ootavad meid 14 inimest koos teretulemast tordi, kohvilõhnade ja muu snäkiga. "Soe vastuvõtt" ei kirjelda täielikult me saabumismuljet. Korterisse on varutud kõik vajalik igaks elujuhtumiks. Seinetele on riputatud hulgaliselt pilte. Aknast avaneb vaade Vancouverist põhjas asuvatele mägedele, mille jalamid tipitud täis õhtuse linna tulesid. Akna all valge tugitool, kus on istunud ka varasemad pastorid... roosid ja valged vaibad... Täna paistab päike, läheme meie kirikut vaatama.