Aga ükskord algab aega, kus kõik pirrud kahel otsal lausa löövad lõkendama

Otsisin mingil põhjusel seda lõiku, aga mis ma leian on see, kus üks seltskond lubab mootorsaega tulla kadrioru parki lõikuma. Kahest otsast lõkendavaid pirde ei paista.



Kas peab leppima?

Kadriorg näib olevat kergem töö kui oma isiklik aed.

Mis vahel kasvatab kibuvitsu ja ohakaid.

See mootorsae kättevõtmise tunne on üks õige tunne.

Kus sa ikka muidu maltsast lahti saad.

Ma loodan

Eile olime piirkonna koguduste juhtide ja töötegijate kokkutulekul, mis toimub iga kuu.
Seal rääkis üks vanem töötegija, et pidi minema jalaoperatsioonile. Kirurg oli moslem. Ma loodan, et kõik saab korda, ütles ta. Ma usun, ütles teine. Kirurg oli mures ja ütles ikka: ma loodan. Usuinimene aga ütles: ma usun ikka. Lõpuks hakkas moslemist kirurg ka ütlema: ma usun. Jalg saigi korda. Usk võib lahendada nii mõnegi olukorra. Usu abil võib jõuda kristluse tuuma väravani. Aga tuum ise on "veel üks ülevam tee" 1. Korintlastele 13

Kiri Kodukandi inimestele

Tere vennad ja õed!

Nüüd on siis nii, et peaaegu nädal on läinud me maandumisest siin Soomes. Viimase seitsme kuu jooksul läbisime sündmusi, mis tõid meid Kanada läänerannikult Soome lõunarannikule. Papsaares, vennaskonnas, Riia mnt 29-s, neljapäeva-Harakas, Tartus, Tallinnas, Mustvees- olete olnud me peamised tugipunktid Maarjamaal. Väiksed kohad, kus elul on hingamist. Jumaliku reaalsuse paigad me muidu ebareaalses kuunädalas.

Enamuse kaartide peal on ka me praegune kodukoht. Ilusa ilmaga võiks meile mootorpaadiga paari tunniga külla tulla. Tsaari aja lõpul ehitasid vene aristokraadid siia kenade puitnikerduste ja tornidega villasid. Pärnus ja Haapsalus näeb sarnaseid. Sõja ajal oli see poolsaar punaväe käes. Villad aga on nüüd kõik restaureerutud topkvaliteedini.

Villade vaatamine on kena, aga me missiooni teravik on mujal. Assiisis, Franciscuse haual saadud visioon vendlusest pole kuhugi kadunud. Samuti ei unusta ma Issandalt kuuldud sõnu: "sööda mu lambaid!" Kolmas asi: olla tee ehitajad ja mitte valmis teel sõitjad. Proovisin sõita pool aastat valmis teel ja oleksin peaaegu kaela murdnud. Vahelduseks võib, kuid missiooni mõttes pole see me kutsumus. Ehitada teid evangeeliumile, kogukondi Issandale, teenida ta vaeseid, treenida ta pühi. Õnnis see, kes Temast ei pahandu.

Me sõber Birger Borgemo on näinud Balti mere piirkonda ühtse misjoni piirkonnana. Tõsi ta on! Võib vaadata kodumaa ärkamiste lugu. Jumal on kasutanud saksa vendi (Hernhuudist jm); rootsi kooliõpetajaid, soome evngeliste selleks, et ärkamiste tuuli lasta üle eestimaa puhuda. Jumala liikumised ei sünni rahvuslikus isolatsioonis. Sageli võib olla rahvakild, tema meel ja piirkond liiga väike selleks, et Jumala teod sinna ära mahuks. Uhkus ja enesessesulgumine on mõnigi kord jätnud Jumala ukse taha. Aga nüüd on uute võimaluste aeg. (Üks huvitav neist: Kunagi läksid kuumad kõnemehed Rootsist Noarootsi. Nüüd on Noarootsi saatnud oma parimad pojad ja tütred siia soomerootsi.)
Birgeri nägemusel Balti Mere misjonist on oma juured. Ilmselgelt: tänapäeval on siinsed rahvad omavahel kultuuriliselt ja majanduslikult väga seotud. Isegi loogiline on näha seda ala ka vaimulkult ühtse v(õimalus-)piirkonnana.

Issanda ja Ta töö pärast oleme asunud siia. Sellega käib kaasas ta arm.

Oleme saanud haaratud väikestest elus kogukondadest. Vennaskonna viisil on ka siin välja kujunemas päevarütm. Tööpäevadel alustame juba 7:30 palvusega, mille käivitas piibliõpetaja Olle, siis koolipalvus 9:00, pärast igasugused tegevused. Kalle ja Lena on meid väga hästi vastu võtnud. Õhtuti on hea aeg Tarmo ja teiste kooli asukatega osaduse ja ülistuse pidamiseks. Meie kooliosakonna hommikune ülstusaeg pärast üldkogunemist kah minu kanda. Mul on palutud ka õppetunde anda. Eile olime esimeses rootsi keele tunnis ja hakkas külge küll.

Suhtemiinid ja kange külm.

Ma ei ole sõjas käinud mees. Minu sõjategevuse kogemus piirneb ainult kergerelvadest vineerist märklaudade tulistamises. Märklaud langeb ja teisepoolt keegi vastu ei anna. Kui annaks – sellisest kohast hoiaksin ma teisele poole maakera. Siiski juhtub siin maakamaral nii külmi kui kuumi sõdu. Ilusad need ei paista. Vastikuimad asjad on maamiinid. Astud kusagile otsa ja lendad tükkideks. Ja kellamiinid. Need tundusid poisi põlves põnevad. Mängult! Sokutad selle kuhugi pahade peakorterisse; paned tiksuma ja veidi aja pärast: põraki! Vastase kindralid on vastu taevast.

Vaatan, ja peale käreda külma näen, et inimeste (ka ristiinimeste) elu ja tegevust ohustavad inimsuhete väljadel olevad miinid. Abielud ei õnnestu, perekonnad on pinges, töösuhted on jäised, koolis agressiivsemad rõhuvad nõrgemaid, kogudused tammuvad paigal, heategevus muutub kildkondlikuks tegevuseks. Mõnikord olen tundnud kiusatust öelda tüli pidada soovivatele inimestele: parem tapke kohe üksteist ära. Saate rutem. Põrgusse olete teel niikuinii. Vähemalt säästate teisi.

Inimsuhetesse kavalalt peitunud miinid plahvatavad ja põrgu lõikab oma saaki. Õilsamad motiivid kaovad. Külmus ja ükskõiksus kasvab. Domineerima hakkavad kitsa ringi huvid. Lahendamata asjade tõttu sigineb hingedesse kibedus, ebakindlus, lootusetus, käega löömine. Siin-seal käib taimer ja järgneb uus plahvatus. Kuhu see viib on teada. Aga kust see kõik tuleb? Kes koob neid kurbi mustreid?

Keskajal kõneldi palju seitsmest surmapatust.
Superbia – uhkus ehk alpus,,
avartia – omandihimu,
luxuria – ohjeldamatu elustiil
invidia – kadedus, viltuvaatamine,
gula – õgardlus, liigsöömine-joomine
ira – vihapidamine,
acedia – laiskus, tujutus.

(vaata ka Rainer Kivi, surmapattude nimetuste eestikeelsete tõlkevastete probleem, www.hot.ee/tancred/surmapatt/2.htm)

Kõlab nagu individualistliku elustiili pahupoole musternäidis? Tegemist ikka ka üldinimlike pahedega, mida ilmestavad ühtviisi Vana Testamendi leheküljed ja tänase „Postimehe“ veerud. Ja kesk-aegsed karikatuurid kus naine ratsutab seaga ja mees koeraga.

Toodud loetelus viimane on eriti kõnekas: Acedia: laiskus, tujutus. Mis on see muud, kui tiivustava eesmärgi, ühe suurema väljakutse puudumine. Huvitav on tähele panna, et patuloetelu esimesed kuus numbrit toimivad kellegi suhtes või kellegi arvelt. Viimane on siis eelmiste tulemus. Vaadake kahe aastast last: kui ta on terve, siis tal laiskust ei esine. See saadakse külge hiljem. Liiga sageli on see suhtemiinide otsas kildudeks lennanud elu elutüdimus. Ja siis on nii nagu laulab Tepandi: Inimene sööb joob ja sureb ja see on kange külm.

No mis sa kostad

Sügis trügib edasi ja näe pole siin üldse kirjutanud. Öeldakse küll, et rääkimine hõbe, vaikimine kuld, aga mina seda juttu enam ei usu. Niisiis pean endale tunnistama, et olen suurel või vähemal määral tagasi nende tegemiste juures, millega mässasin enne Kanadasse minekut. Vast kõige suurem erinevus on see, et elame hetkel praeguse Vancouveri pastori häärberis. Aga rohkem kisub Lõpele. Seal vennaskonna juures olles on elul nagu rohkem pointi. Linnas on kõigil kiire ja tegemisi kuhjaga. Endal ka - igasugust organiseerimist. Kogudusel homme usupidu - nii me kutsume suuremat koosolekut koos kõigi põlvkondadega ja sõpradega. Shalom valmistub visioonikonverentsiks. Et kuidas edasi minna ja paremini kasuks olla Pärnu kandi rahvale. Aga Lõpel vennaskonna hulgas näed elu ja vaimuliku elu reaalsust. Kui hästi on siis, kui viimane õnnestub. Kui ruttu saadakse üle vanadest asjadest. Kui ruttu lepitakse ära, kui tekib tüli. Kui vaimulik elu õnnestub, on see arm. Selle viljad on aga täiesti käega katsutavad ja mõjuvad kõhu tundele. Tekib teo ja töötahe ja nii edasi. Eile käis vana hea sõber Pille Võsu koos soome sõpradega vennaskonnas ja tõid mõned maja ehitustegevuseks vajalikud asjad. Norra kaasvõitlejad Tom ja Holger ka paar päeva seal liikumas. Oleks ka läinud, aga mis sa kostad - kuu lõpp ja bussipileti raha otsas. Nüüd mõtlen usupeo peale ja lähen Papsaarde oma jalgratta järele.

Kuumalaine ja põlenud Benita

Üle Peipsi liigub vaevaliselt kuum tuuleõhk. Lained loksuvad laisalt randa. Eesti on tegemas kuumarekordeid. Nende eest oleme peitunud Kikitale Katrini lapsepõlvekoju, kus praegu elab Aili ning suvitab tütar Helen väikese Illimariga. Klimbisupp, värsked kartulid ja kohupiim lõhnavad laual. Hiljem täienevad need veel ahjust tulnud juustusaia ja kaneelirullidega. Imekohevad, imehead. Retsept on koka kätes, pead valmimist pealt vaatama, et aru saada. Ta rullib pärmitaigna õhukeseks, määrib võiga, keerab kihid vaheliti ja rullib edasi. Laua taga on juttude arenemise aeg. . Saame teada põlenud Benitast. Oli „kuri naaber“. Sõimas lapsi ja tegi tükke. Vaatamata sellele, et Aili teda vaatamas ja hoolitsemas käis. Vahel tegi teatrit ka. Teades aega, millal naabrid koju tulevad, pani siibrid kinni kuigi pliidiall oli veel tuli. Naabrid pidid teda siis suitsust päästma, päästeamet pidi vahel kohale sõitma. Kord oli ta raha ära peitnud ja kutsunud politsei. Mustveest teda hooldama tulnud noor naine oleks äärepealt süüdi jäänud. Aga Aili oli sarnast olukorda unes ette näinud. Ei saa olla, et varastati. Küllap peitis ise, minge vaadake aidast sealt ja sealt. Raha leiti. Noor naine süüst puhas. Beniita elulõpp vääriks aga Mr. Poirot sekkumist. Benita juures toimus tulekahju. Õlgadest allapoole oli ta keha tules hävinud. Tuli olla lagundanud ka luud. Tuli oli haaranud kindla ala, põletanud läbi võimsad põrandatalad, põletanud köögi lauda veidrakujulise augu ja seejärel praktiliselt taas kustunud. Inimsed leidsid Benita büsti keset suitsu ja segadust. Põlengu põhjusena olla raportis mainitud „tundmatut ainet“ Kuumalaine jätkub, me mulistame Peipsis. Naudime vaadet veeväljale läbi avarate akende. Viiteistaasta tagune lugu seisab aga siiani lahenduseta. Meenutab sõna mis ütleb. …aga mõnede töö põleb ära, ise nad pääsevad otsekui läbi tule.

Teiselpool seda planku toimusid 15 aasta eest kummalised lood. Plank on sai tookord ehitatud selleks, et kummalise ja tavapärase maailma vahel oleks vahe. Aga niipalju üllatavat satub ikka siiapoole planku.

Lõpusirge

Homme on see päev, mil British Airways lubab meid Issanda abiga Londoni ja sealt Helsingisse viia. Sealt edasi loodame laupäeval Eesti pinnale jõuda.
Täna õhtul olime koos oma sõprade Anne, Peteri, Astridi ja Thomasega. Nemad aitasid meid siia maanduda ja nüüd ka lendu tõusta ning on olnud sõpradeks vahepealsel ajal. Deep Cove oli sajus. See on Vancouveri kõige märjem paik. Ometi elavad ka siin inimesed ja naudivad hämmastavat vaadet. Kõik kasvab lopsakalt. Saab märgi farewell pilte. Täna hommikul külastasime koos Sette, Anni ja Ernaga Meidat, kes kolis nüüd pärast oma kaasa lahkumist Abbotsfordi ühte kenasse pansionaati. Sain seal jäätise taustal pilli mängida. Meida on üks rõõmualtim vanaproua, keda oleme vist iial kohanud. Ta on endalegi ootamatult leidnud uuesti üles rõõmu ja tal näib olevat tugevnev otseside kohaga, kus seda toodetakse. Niipalju juhtus täna.
Eile viis meretee meid Bowen Islandile. Seekord koos Ainoga. Väikese küla keskuses on vist ainult see võimalik: gelato on käes, istud lahti tegemata päevavarju all, aeg ei liigu. Roostes ninaga puiduspooniga kaetud eelmise sajandi Cadilac on vaatevälja keskel. Naised on nüüd kaadrist väljas poodides. Kaks poissi hõikavad teineteisele lõppenud koolipäeva. Siis on naised kaadris sees. Jutt kerkib teisele tasandile. Pühapäeval kihlusid Karl ja Terje. Nüüd on nad oma pildid meile saatnud. Me armastame neid mõlemaid.
Bowen Islandilt tagasi jõudes ootas meid West Vancouveris Erli, et koos Tomahawki minna. See on indiaani restoran, kus pakutakse puutaldrikutelt steaki. Enne veel nägime ära Erli kookospähklipuu, millest ta oli ka laulu teinud. Laul algas Hawail ja lõppes Hiiumaal. Läinud pühapäeval oli meil viimane koosolek siin. Tore oli kohata Tarmo Toomi koos kaasaga ja Andres Rebast. Nüüd, viimasel nädalal selgus ka, et Erna Kirves on tsitrimängija (duurikannel) ja nii me siis koos moodustasime muusikagrupi. Tiiu tuli madoliiniga ka appi. Mõtlen, et eestlasel on eriline side just laulu ja keelpillimänguga. Palju siis talutares neid klavereid ja oreleid oli. Seda muljet jätkus kiriku allsaali kohvilauda ka. Nüüd oleme peaaegu valmis minema kodu poole. Varsti Kata-Joni pulmad ja siis Karli-Terje... Ja veel tuhat põhjust, miks Pärnus olla.