Thanksgiving

Istusin tänupüha hommikul valges tugitoolis ja ootasin päikese tõusu. Taevas ja mäenõlvad muutsid värvi iga hetkega. Oli aega joosta mööda sakilisi mäetippe, sest silmipimestav päike oli veel nende taga varjul.
Esimesed asunikud Ameerika mandril tõid tänu Jumalale. Nad olid uue lõikuseni vastu pidanud. Ja nii aastast aastasse. Ameerikas on siiani tänupüha suurim päev aastas. Lahutamatult koos kalkunipraega. Isegi jõulud jäävad selle varju. Tullakse koos perekondadena tänus ja austuses Jumala lähedusse. Ka meie, juba kaks kuud siin võõrsil, mis polegi võõras. Ja kõik need eelmised aastad kodumaal pidasime vastu järgmise lõikuseni. Vahel ka järgmise hommikuni. Rõõmsaks teeb. Ei tea, et Eestimaal rahval oleks kombeks tänupüha tähistada. Mille üle me üldse rahvana oleme Jumalale tänulikud? Ja õnnelikud? Kiriku-perekond on läbi igasuguste keeruliste aastate leidnud põhjust oktoobri teisel pühal kirikut kõrvitsate ja muude värvilistega dekoreerida. Ikka selleks, et öelda: Jumal on ustav olnud ja austust väärt.
Veeretasime siin Alariga kõrvitsaid ja õunu ja muud ilusat lauale ritta. Alarile meenus, kuidas teda kunagi, kui ta NL armeest koju pääses, Immaanuelis kohe kiriku kaunistamisele kaasa haarati:

Läinud laupäeval tegin midagi mida ma oma 17 aastat polnud teinud. See lugu algas aga varem. See oli aasta 1984 kui saabusin tagasi NL-i sõjaväest. Jõudsin Pärnusse, kus oli mu naisekodu - otse Immaanueli palvemaja kõrval. Palvemajas tehti just remonti. Joosep Tammo andis mulle värvipintsli ja lubas mul värvida hallikas-violetse tooniga väikest kambrikest kiriku eeskoja kõrval, mis vääris küll nimetust C aga mitte W. Aeg oli suvi. Värv - nitro. Siis saabus sügis ja oktoober. Kogudus asus tähistama lõikustänupüha. Kuna elasime koguduse majas - äiapapa Kure korterist olime mu naisega hõivanud kaks väiksemat tuba - saime ettevalmistustest osa. Paigutasime kõrvitsaid, muid juur-ja puuviljalisi ja moosipurke koguduse saali, kantsli ette lauale ja pingile. Kindlasti oli seal ka üks leib. Sügise värviküllus pääses nii kirikusse Loojat kiitma.
Aastad läksid. Tulid päevad, kus Issand pani raudeesriide eesti laulurõkatuse saatel roostetama ja lagundas selle siis täiesti. Siis sai palju ringi käidud, enamasti taevase kuningriigi ja maapealsete inimeste tarvis. Aga lõikustänupüha kaunistusi me enam ei sattunud tegema. Saalemis tegid seda teised. Sool ja Valguses olime juba nii linnastunud, et polnud kuigi palju kõrvitsaid võtta. Tambergid elasid siis ka veel linnas. Mõnel aastal libises lõikustänupüha kuidagi märkamatult mööda. Ehk jäid mõned olulised inimesed ka tänamata.Nüüd siin, paljude eestlaste teisel kodumaal, saime jälle õiguse tänupüha vaatelauda katta.
Pühapäeva hommikul toodi veel lisa: Anni, kes hiljuti tähistas 96-ndat sünnipäeva, oli küpsetanud saia, Liivade talust toodi pähkleid ja viinamarjakobaraid, mida nende papagoi oli kogu suve valvanud, lilli, mõned päris eksootilised, puuviljavaagnaid ja –korve. Ilus on see sügis ja lõikuse rikkalik saak. Hea on avatud taeva all elada.
Nagu meil jõulud ja ülestõusmispühadki kestavad mitu päeva, nii jätkub Thanksgiving ka esmaspäeval. Ainult nii on võimalik olla osa saada tänupühasöömaajast kahes erilises perekonnas. Suur tänu, et te meid vastu võtsite!

Kui mingi ajajärk lõpuks oma viljasid näitab, siis ütleme: Tänu Jumalale, oleme uue lõikuseni vastu pidanud.

Rahulikku paika otsimas

Et seda leida, on vaja kahte asja:samme, mis on juba astutud

ja neid, mida vaja veel astuda.

Ookean

Me sõber Meelis rääkis kord ühe loo: Kirjanik läks mere äärde, et kirjutada sellest raamatut. Kui ta nädal aega oli mere ääres olnud, pani ta kirja ühe lause: meri on väga suur.

29. septembri pärastlõunal jõudsime Vaikse Ookeani äärde. Sinna, kus miski enam ei takista vabade tuulte lendu üle kolmandiku meie planeedist. Mu naine ütleb, et ta väike süda hakkab ikka veel kiiremini põksuma, kui sellele mõtleb. Pum-pum-pum-pum...

Varem olime varbaid kastnud vaid väga väikesesse vaiksesse ookeani. Tohutust miljoneid ruutkilomeetreid katvast veteväljast eraldab meie linna Vancouveri saar. See pindalalt umbes Eesti suurune saar koosneb peamiselt metsast ja mägedest, kulgedes kiiluna kirde -kagu suunas kusagil 500 km mööda mandri läänerannikut. Peter ja Anne võtsid meid saarele kaasa. Seal pidi olema puu, mille all saame magada. Nagu varsti selgus, polnudki see tõest väga kaugel. Cathedrale Grove 800-saja aastased puud võiksid pakkuda peavarju küll. Terve mets on neid täis. Peter ja Anne andsid meile siiski parema puu - see on parempoolse ukse taga, mis avaneb otse rannale. Kaminaga ja seinasuuruse aknaga. Otse rannal. Kui päike loojub, on kuu, kui kuu loojub on tähed ja katkematu lainete müha.

Meie puu:Long Beach Lodge on motell kauni lahe ääres

Vaikne Ookean ei vaja oma jõu näitamiseks metsikuid orkaane, nagu see on Atlandiga. Kõrgete lainevallide saamiseks piisab kergest tuulest. Tormituul aga tõstvat lained Vancouveri saare põhjaosas 40 jala kõrgusele. Long Beachi läheduses näeme mõningaid sisemaa poole suunduvad teid tähistatud sildiga: tsunami escape road. Ookean peidab endas nii mõndagi - kes teab, mis seal 11 kilomeetri sügavusel Mariana saarte läheduses on? Samas kulgeb rivi veealuseid ja veepealseid vulkaane - õnn, et need asuvad kaugel meres. Me siin läänekaldal mõtleme rohkem kahe maakilbi piiritülile, mis põksub vee all vaid paariaja meremiili kaugusel rannikust. Kui vesi rannast ära kaob, anna jalgadele valu, ütleb Peter. Sest varsti ta tuleb tagasi ja oi kuidas veel! Loodame südamest, et saame nautida vaid tavalisi laineid, mis kunagi pole tavalised.

Meid ja paljusid meelitab ookean. Seal võib supelda, kuid mitte liiga uljalt, tõus ja mõõn põhjustavad kaljude juures kiiret voolu. Ta rannakajudel võib jaluatada, kuid siin on mõned sildid, mis aitavad meeles pidada, et ookean pole taltsas. Äkiline ootamatu laine võib ilmuda lambist ja sind kaljult vette pühkida. Surfajad tunnevad rõõmu lainetest, kuid lainetel püsida võivad nad alles pärast kuudepikkust trenni. Aga mõnikord on ta hästi alandlik ja lubab kõndida oma klaassiledal pinnal.