Ookean

Me sõber Meelis rääkis kord ühe loo: Kirjanik läks mere äärde, et kirjutada sellest raamatut. Kui ta nädal aega oli mere ääres olnud, pani ta kirja ühe lause: meri on väga suur.

29. septembri pärastlõunal jõudsime Vaikse Ookeani äärde. Sinna, kus miski enam ei takista vabade tuulte lendu üle kolmandiku meie planeedist. Mu naine ütleb, et ta väike süda hakkab ikka veel kiiremini põksuma, kui sellele mõtleb. Pum-pum-pum-pum...

Varem olime varbaid kastnud vaid väga väikesesse vaiksesse ookeani. Tohutust miljoneid ruutkilomeetreid katvast veteväljast eraldab meie linna Vancouveri saar. See pindalalt umbes Eesti suurune saar koosneb peamiselt metsast ja mägedest, kulgedes kiiluna kirde -kagu suunas kusagil 500 km mööda mandri läänerannikut. Peter ja Anne võtsid meid saarele kaasa. Seal pidi olema puu, mille all saame magada. Nagu varsti selgus, polnudki see tõest väga kaugel. Cathedrale Grove 800-saja aastased puud võiksid pakkuda peavarju küll. Terve mets on neid täis. Peter ja Anne andsid meile siiski parema puu - see on parempoolse ukse taga, mis avaneb otse rannale. Kaminaga ja seinasuuruse aknaga. Otse rannal. Kui päike loojub, on kuu, kui kuu loojub on tähed ja katkematu lainete müha.

Meie puu:Long Beach Lodge on motell kauni lahe ääres

Vaikne Ookean ei vaja oma jõu näitamiseks metsikuid orkaane, nagu see on Atlandiga. Kõrgete lainevallide saamiseks piisab kergest tuulest. Tormituul aga tõstvat lained Vancouveri saare põhjaosas 40 jala kõrgusele. Long Beachi läheduses näeme mõningaid sisemaa poole suunduvad teid tähistatud sildiga: tsunami escape road. Ookean peidab endas nii mõndagi - kes teab, mis seal 11 kilomeetri sügavusel Mariana saarte läheduses on? Samas kulgeb rivi veealuseid ja veepealseid vulkaane - õnn, et need asuvad kaugel meres. Me siin läänekaldal mõtleme rohkem kahe maakilbi piiritülile, mis põksub vee all vaid paariaja meremiili kaugusel rannikust. Kui vesi rannast ära kaob, anna jalgadele valu, ütleb Peter. Sest varsti ta tuleb tagasi ja oi kuidas veel! Loodame südamest, et saame nautida vaid tavalisi laineid, mis kunagi pole tavalised.

Meid ja paljusid meelitab ookean. Seal võib supelda, kuid mitte liiga uljalt, tõus ja mõõn põhjustavad kaljude juures kiiret voolu. Ta rannakajudel võib jaluatada, kuid siin on mõned sildid, mis aitavad meeles pidada, et ookean pole taltsas. Äkiline ootamatu laine võib ilmuda lambist ja sind kaljult vette pühkida. Surfajad tunnevad rõõmu lainetest, kuid lainetel püsida võivad nad alles pärast kuudepikkust trenni. Aga mõnikord on ta hästi alandlik ja lubab kõndida oma klaassiledal pinnal.