Sette kustus meid Willingtoni kiriku jõuluürituse peaproovile. Selle kiriku üks tore vanapaar pidi meid autole võtma. Nagu ikka - leiame endale tegevusi. Ja siis lifti. Meil on tööjaotus. Mina kustun lifti, Katrin ksututab tulesid ja lukustab uksi. Seekord tuli lift liiga vara. Liftis avastame - võti jäi väljapoole ukse ette. Lift sõidab, tagasi ei saa. Te ei tea. mida see tähendab meie ülituravlises majas. See on elektrooniline võti. AINULT sellega saab meie korrusele. Ka trepi kaudu, kui soovi on. Ilma võtmeta ei tasu soovida. Läksime etendusele ja otsustasime probleemiga tegelda pärast.
Willingtoni kirik oli otsustanud kolida aastasse 1948. Vancouver valmistub siis tervitama jõule. Neiu maalt (Dawson Creek kutsub esile miskipärast naerupahvakuid) tuleb linna suurte lootustega - leida oma lauluga tee suurele lavale.

Esialgu satub ta aga kohvikusse abiliseks. Kuid tal on üks salarelv. Power of prayer. Selle kaudu saab kohvik päästetud ära müümisest, isa-ema abielu lagunemisest ning lõpuks avaneb tee muusikasse. Leidmata ei jää ka isiklik armastus.
Suurepärane stiilipuhas etendus on läbi. Nüüd oleme oma lukus ukse taga. Vaja proovida sisse saada. Võiks ju küll Sete juurde minna, kuid järgmisel päeval (täna) toimuvale kokkusaamisele Eesti Majas oli ju vaja veel ettevalmistusi teha. Seina peal on silt: To call the manager dial 200. Aga manager on mitu tundi tagasi koju läinud. Kell 10 tuleb keegi staffist, et pesutuba ja saunaruum lukku panna. Katrin näebki kedagi vormivestis liikumas - aga see ei tee kuulma. Katrin loodab kelleltki telefoni laenata, et helistada emergency puhuks 200 poolt pakutud numbrile. Me pole siin mobiiltelefoniinimesed. Oleme sellest õnnetusest vabad. Aga telefoniinimesi on vähe liikvel. Üks sisenev hiina naine põgenes Katrini käest kabuhirmus. Ma olen nõus loobuma ja ära minema. Kas me polnud palvetanud? Olime küll. Katrin ütles: kus sa nüüd nii ruttu loobud oma väikesest imest. Ok, olgu olgu. Kell on juba 10 läbi. Püüame kahe peale valvata mõlemat sissepääsu. Korraga Katrin hõikab - tule, saame sisse! Juhtus vähetõenäolistest asjadest kõige tõenäolisem asi. Saabus 18 korruselise maja 7. korruse elanik ehk me naaber hiinlanna koos oma kahe tütrega. Katrin ütles talle: we prayed for you to come. Nad olid õnnelikud, me ka.