Thanksgiving

Istusin tänupüha hommikul valges tugitoolis ja ootasin päikese tõusu. Taevas ja mäenõlvad muutsid värvi iga hetkega. Oli aega joosta mööda sakilisi mäetippe, sest silmipimestav päike oli veel nende taga varjul.
Esimesed asunikud Ameerika mandril tõid tänu Jumalale. Nad olid uue lõikuseni vastu pidanud. Ja nii aastast aastasse. Ameerikas on siiani tänupüha suurim päev aastas. Lahutamatult koos kalkunipraega. Isegi jõulud jäävad selle varju. Tullakse koos perekondadena tänus ja austuses Jumala lähedusse. Ka meie, juba kaks kuud siin võõrsil, mis polegi võõras. Ja kõik need eelmised aastad kodumaal pidasime vastu järgmise lõikuseni. Vahel ka järgmise hommikuni. Rõõmsaks teeb. Ei tea, et Eestimaal rahval oleks kombeks tänupüha tähistada. Mille üle me üldse rahvana oleme Jumalale tänulikud? Ja õnnelikud? Kiriku-perekond on läbi igasuguste keeruliste aastate leidnud põhjust oktoobri teisel pühal kirikut kõrvitsate ja muude värvilistega dekoreerida. Ikka selleks, et öelda: Jumal on ustav olnud ja austust väärt.
Veeretasime siin Alariga kõrvitsaid ja õunu ja muud ilusat lauale ritta. Alarile meenus, kuidas teda kunagi, kui ta NL armeest koju pääses, Immaanuelis kohe kiriku kaunistamisele kaasa haarati:

Läinud laupäeval tegin midagi mida ma oma 17 aastat polnud teinud. See lugu algas aga varem. See oli aasta 1984 kui saabusin tagasi NL-i sõjaväest. Jõudsin Pärnusse, kus oli mu naisekodu - otse Immaanueli palvemaja kõrval. Palvemajas tehti just remonti. Joosep Tammo andis mulle värvipintsli ja lubas mul värvida hallikas-violetse tooniga väikest kambrikest kiriku eeskoja kõrval, mis vääris küll nimetust C aga mitte W. Aeg oli suvi. Värv - nitro. Siis saabus sügis ja oktoober. Kogudus asus tähistama lõikustänupüha. Kuna elasime koguduse majas - äiapapa Kure korterist olime mu naisega hõivanud kaks väiksemat tuba - saime ettevalmistustest osa. Paigutasime kõrvitsaid, muid juur-ja puuviljalisi ja moosipurke koguduse saali, kantsli ette lauale ja pingile. Kindlasti oli seal ka üks leib. Sügise värviküllus pääses nii kirikusse Loojat kiitma.
Aastad läksid. Tulid päevad, kus Issand pani raudeesriide eesti laulurõkatuse saatel roostetama ja lagundas selle siis täiesti. Siis sai palju ringi käidud, enamasti taevase kuningriigi ja maapealsete inimeste tarvis. Aga lõikustänupüha kaunistusi me enam ei sattunud tegema. Saalemis tegid seda teised. Sool ja Valguses olime juba nii linnastunud, et polnud kuigi palju kõrvitsaid võtta. Tambergid elasid siis ka veel linnas. Mõnel aastal libises lõikustänupüha kuidagi märkamatult mööda. Ehk jäid mõned olulised inimesed ka tänamata.Nüüd siin, paljude eestlaste teisel kodumaal, saime jälle õiguse tänupüha vaatelauda katta.
Pühapäeva hommikul toodi veel lisa: Anni, kes hiljuti tähistas 96-ndat sünnipäeva, oli küpsetanud saia, Liivade talust toodi pähkleid ja viinamarjakobaraid, mida nende papagoi oli kogu suve valvanud, lilli, mõned päris eksootilised, puuviljavaagnaid ja –korve. Ilus on see sügis ja lõikuse rikkalik saak. Hea on avatud taeva all elada.
Nagu meil jõulud ja ülestõusmispühadki kestavad mitu päeva, nii jätkub Thanksgiving ka esmaspäeval. Ainult nii on võimalik olla osa saada tänupühasöömaajast kahes erilises perekonnas. Suur tänu, et te meid vastu võtsite!

Kui mingi ajajärk lõpuks oma viljasid näitab, siis ütleme: Tänu Jumalale, oleme uue lõikuseni vastu pidanud.

Rahulikku paika otsimas

Et seda leida, on vaja kahte asja:samme, mis on juba astutud

ja neid, mida vaja veel astuda.

Ookean

Me sõber Meelis rääkis kord ühe loo: Kirjanik läks mere äärde, et kirjutada sellest raamatut. Kui ta nädal aega oli mere ääres olnud, pani ta kirja ühe lause: meri on väga suur.

29. septembri pärastlõunal jõudsime Vaikse Ookeani äärde. Sinna, kus miski enam ei takista vabade tuulte lendu üle kolmandiku meie planeedist. Mu naine ütleb, et ta väike süda hakkab ikka veel kiiremini põksuma, kui sellele mõtleb. Pum-pum-pum-pum...

Varem olime varbaid kastnud vaid väga väikesesse vaiksesse ookeani. Tohutust miljoneid ruutkilomeetreid katvast veteväljast eraldab meie linna Vancouveri saar. See pindalalt umbes Eesti suurune saar koosneb peamiselt metsast ja mägedest, kulgedes kiiluna kirde -kagu suunas kusagil 500 km mööda mandri läänerannikut. Peter ja Anne võtsid meid saarele kaasa. Seal pidi olema puu, mille all saame magada. Nagu varsti selgus, polnudki see tõest väga kaugel. Cathedrale Grove 800-saja aastased puud võiksid pakkuda peavarju küll. Terve mets on neid täis. Peter ja Anne andsid meile siiski parema puu - see on parempoolse ukse taga, mis avaneb otse rannale. Kaminaga ja seinasuuruse aknaga. Otse rannal. Kui päike loojub, on kuu, kui kuu loojub on tähed ja katkematu lainete müha.

Meie puu:Long Beach Lodge on motell kauni lahe ääres

Vaikne Ookean ei vaja oma jõu näitamiseks metsikuid orkaane, nagu see on Atlandiga. Kõrgete lainevallide saamiseks piisab kergest tuulest. Tormituul aga tõstvat lained Vancouveri saare põhjaosas 40 jala kõrgusele. Long Beachi läheduses näeme mõningaid sisemaa poole suunduvad teid tähistatud sildiga: tsunami escape road. Ookean peidab endas nii mõndagi - kes teab, mis seal 11 kilomeetri sügavusel Mariana saarte läheduses on? Samas kulgeb rivi veealuseid ja veepealseid vulkaane - õnn, et need asuvad kaugel meres. Me siin läänekaldal mõtleme rohkem kahe maakilbi piiritülile, mis põksub vee all vaid paariaja meremiili kaugusel rannikust. Kui vesi rannast ära kaob, anna jalgadele valu, ütleb Peter. Sest varsti ta tuleb tagasi ja oi kuidas veel! Loodame südamest, et saame nautida vaid tavalisi laineid, mis kunagi pole tavalised.

Meid ja paljusid meelitab ookean. Seal võib supelda, kuid mitte liiga uljalt, tõus ja mõõn põhjustavad kaljude juures kiiret voolu. Ta rannakajudel võib jaluatada, kuid siin on mõned sildid, mis aitavad meeles pidada, et ookean pole taltsas. Äkiline ootamatu laine võib ilmuda lambist ja sind kaljult vette pühkida. Surfajad tunnevad rõõmu lainetest, kuid lainetel püsida võivad nad alles pärast kuudepikkust trenni. Aga mõnikord on ta hästi alandlik ja lubab kõndida oma klaassiledal pinnal.

Jumalale ei saa otsa vaadata.

Sellest sain täna paremini aru, miks vanas Testamendis nii öeldakse. Istume traadi otsas metallist ja klaasist karbis, mis viib ikka üles ja üles; siis lahtisel pehmel diivanil, ja ikka veelgi rohkem üles. Ja seal maailma katusel, kus paistis, et enam kõrgemale pole võimalik minna, mõtlesin, et jalgsitee alla oleks parem. Aga jalgsiteed pole. Mõtlen, et ei jaksa otsa vaadata puhtale sügavusele ja kõrgusele, mis kaugel sillerdava rahuliku ookeani, lähedamal vaikivate siniste mägede ja otse all üles sirutuvate 80 jala kõrguste seedrite näol mulle vastu vaatavad. Siis saabub hetk, kus ma istun mugaval, kuid pisut kõikuval toolil, jalad kõlkumas mitme tuhande jala kõrgusel merepinnast, jalgade all pole midagi, vasakul Andres ja paremal Katrin, sõidan suletud silmadega keset seda ilu, tunnen päikese lõõska oma näol ja tuule hingust. Kõrgus ja sügavus on täiesti puhtad mõisted ja kõik sinna vahele jääv ainult süvendab nende mõistete võimsust; see on kui Looja palge hiilgus ja ma ei saa enam oma silmi avada. Piisab, kui tajun neid oma siseilmas. Mu armas naine ja Andres võivad olla lahtiste silmadega, nemad on Uue Testamendi inimesed. Nad kuulevad mind laulmas: ... ja ma tõusen Kotka tiibadel, kui suurem osa minust tahaks olla part koduõuel. Aga kes sügavuse ja kõrguse ekstaasi on tundnud, need ei saa vist kunagi päriselt kodupardiks.

Täna tähistasime koguduses 65 aasta möödumist sellest, kui üle 70 tuhande eestlase põgenes saabuva punaväe eest Läände üle tormise Läänemere. Paljud, kes jäid, viidi vägisi itta. Sügavus ja kõrgus ilmutab ennast ka siin. Ma ei suuda otsa vaadata kõigile kannatustele, olen loobumas pretendeerimisest, et mõistan või taipan või saan aru. Ma ei suuda taibata ka armu suurust, mis mitmed jumalaarmastajad ja teised viis eksimatult läbi kõigist ohtudest. Mulle piisab nüüd teadmisest, et on Tema, kes võib neile asjadele otsa vaadata ja mitte armastusest või valust lõhki minna.

Või siis ikkagi ... kas on võimalik, et Jumal sai kannatada? Rist. Absoluutne kõrgus ja absoluutne sügavus. Mind haarab peaagu absoluutne peapööritus. Rist pole religioosne ese ega sümbol. Olen risti vaadanud, aga vähe olen näinud. Jumal saab seal tõsiselt kannatada. Ta elab ja kannatab tänini oma looduga kaasa ja rist on selle kulminatsioon, sest Ta loodu parim osa, "kõige loodu esikpoeg" on seal. Armastus ja kannatus saavad seal kokku. Kannatuste põhjustaja saavutab seal selle, mida ta kõige vähem soovis.

Ameerikat ja Hispaania kaldaid avastamas

Ole kui tuli mu südames

Ole kui tuul purjedes

Ole see põhjus miks elan ma:

Jeesus, Jeesus

See oli päev- 23.september.2009, kui jõudsime esmakorselt ameerika maismaale ja vetesse. Port Robertsisse saamiseks tuli meil olla 10 minutit piiril ja maksta 6 USD näo pealt. See on Ameerikale kuuluv poolsaar,millel puudub maismaa ühendus suure Ameerikaga. Sestap liginesime selle kuulsa maa randadele meritsi (ookeanitsi) Kaugel üle nende randade kõrgub Bakeri mägi, mille küpsetusjõud on ta vulkaanilisuses. See seal taevas pole mitte pilv, vaid seesama mägi.

Anne ja Peter viisid meid sõitma oma jahiga Marquis III. Meile oli kingitud imeilus päev. Esialgu ehmatas me kaptenit natuke absoluutne tuulevaikus. Kui olime merele saanud, siis puhus esialgu 1-sõlmene tuul, millest sai aga päeva edenedes 10 sõlme - selle üle olime eriti õnnelikud.

Lisaks sellele, et meil oli koos imetore aeg, sain ma juurde natuke navigatsioonisokusi. Kui olin tavaliste purjedega laeva suutnud enamvähem ühel kursil hoida, tõmbas Peter üles spinnakeri, ja mul oli jälle tükk tegemist, et meist maha jäävat lainejutti sirgeks saada. Pingutasin kõvasti, sest Peter arvas , et peaksin torusse puhuma ja ma tahtsin seda igati vältida.

Eelmisel õhtul enne neid sündmusi käisime Hispaania Kaldaid avastamas. Teel kohtus Katrin raamatut lugeva vanema luulelise memmega. Ta oli koti maha pannud juba mitu aastat tagasi. Kui tunned end üksiladsena ja tahad rääkida kellelgagi, kellel on aega sind kuulata, võid tulla ja siia pingile istuda.

Istusime bussi, millel kavatsesime jõuda indiaani muuseumi. Ühes peatuses ei suutnud bussijuht kiusatusele vastu panna ja jooksis välja Tim Hortonsisse kohvi järele. Järgisime ta innustavat eeskuju. Paremal tänava lõpus paistis sinist vett ja nii me bussile tagasi ei läinudki, vaid astusime allamäge. Päike laskus aina madalamale ja mäeahelikud mere taga muutsid pidevalt värvi. Katrin imestas, kas kodu on ka veel kunagi võimalik üles leida, aga Alari arvas, et no problem, Vancouver on väike linn, leiab ikka..

Päike loojub küll imeilusti, kuid miks on paiga nimi Spanish Banks?

Aegumatud hetked II

Liivade pool oleme linnast ära ja maale kõige lähemal. Hanna ja Hugo tütrel Debiel on vestlus nende kodupapakoiga täies hoos. Sama hoogsalt vestlab ta me kõigiga Et on pühapäeva pärastlõuna, siis on laud lookas. Ja kas mäletate, kuidas maitseb heina lõhn. Aino Uus arvab, et võiks ühe heintel ööbimise korraldada.







Kristelit ja Mariot oli tore näha. Risto ütles: kuhu iganes maailmas lähed, keegi Sool ja Valguse nägu vaatab vastu. Hea näha, kuidas Jumala abiga välja töötavad ja kristalliseeruvad mõnes erilises hetkes - nagu ka siis kui kokku saime.

Olime koos sumeda hilisõhtuni, hämarduv taevas ja tuledesära loovad kauni kooskõla.

Villi istub nähtavalt süütute kuid olemuselt ohtlike loomade keskel. Nagu Villi ja Viive pool käies aru saime (12.09), pole Villi põlanud ohtlikke väljakutseid, pole saanud põlata keerulisi olukordi ja pole kaotanud oma rõõmsameelsust. Katrin just lõpetas ta elulookirjelduse lugemise, mis haarab kolme kontinenti, ja seda kuidas Issand valvab teekonda igasuguste raskuste kiuste.




Esmaspäeval, 14 septembril leidis aset sündmus kus peigmees ei väsi pruudile lille toomast.
Herbert ongi džentelmen läbi ja lõhki.

Aegumatud hetked

Granwille Island on selline koht, kus ärkavad Katrini meeled. Katrin kirjutab:
"Kõikide kanaadakate
kauaoodatud vaba esmaspäeva veetsime Anne ja Peteriga Granwille
Islandil. Pisike saareke keset Vancouverit. Kõik algas ootamatust
kunstipoe külastusest. Riiulite kaupa kõikvõimalikke värvituube ja
pintsleid. Küll mu armsad oleksid siin värve lõuendile määrinud.
Kõik lõhnas nii õigesti. Sellel saarel on hõngu. Kõndisime
mööda jämedatest palkidest peitsitud dokki, mööda tänavamuusikust.
Ainult prantsuse keeles kõlab laul nii romantiliselt. Mulle
tundus hetkeks, et olen hoopis filmis ja sammun mööda kitsast
vihma-märga tänavat, kollaste tänavalaternate peegelduses. Uduvihmas. Aga ei, see ei ole Pariis. See on Vancouver. Granville Island. Ja päike
paistab keset päeva. Hämmastav, et helidel on pilt.
Kõndisime edasi mööda kaid, jahtide vahel. Mastid peegeldusid tumedal veel.
Kajakad tiirutasid ja lõhnas kaugete vete moodi. Nii tahtsin astuda
edasi mööda vett. Aga astusime hoopis sisse galeriisse. Seinatäied
pilte valida ja osta. Jäime Annega uurima ühe pildi huvitavat
tehnikat. Aga tehnikasse ma ei jõudnudki süveneda. Sattusin hoopis
selle pildi ruumi sisse. Tool päikeselaikudes. Rammestav pühapäeva
pärastlõuna. Roidund ja lämbe. Kuulsin aknaklaasil pirisemas
kärbest, tundsin pelargooniumide lõhna ja mul oli lõputult aega.
Imestasin, et pildil on hääl. Mehed olid juba uksele jõudnud. Tuli
minna. Pildi võtsin kaasa, kuigi see jäi seinale. Istusime
tänavakohvikus, allalaskuva päikese soojuses. Mu ülisuure capuccino
vahule oli kohvimeister teinud sõnajalalehe. Ja sellel kohvil oli
maitse. Krõbe ja selge. Mu meeled on jälle ärganud. Ma olen välja
puhanud."












Erlil on sünnipäev tulemas ja oleme saksa šnitslirestoranis. Nii Erli kui Katrin paistavad eriti kenad.

Erli sünnipäevanädala jooksul jõudsime ta sünnipäeva mitmel korral tähistada. 77 aastat ilmaletuleku hetkest möödumist on seda väärt. Sellel pildil: Istume Erli pool 17 korrusel West Vancouveris, vaatame aknast välja ja kuulame "KARI" raadiost Mart Metsala mõtteid.

Sellest on juba küllalt juttu olnud, aga minu imelik nägu ja vaaruv olek on tingitud Ameerika Raudtee külastamisest.