Thanksgiving

Istusin tänupüha hommikul valges tugitoolis ja ootasin päikese tõusu. Taevas ja mäenõlvad muutsid värvi iga hetkega. Oli aega joosta mööda sakilisi mäetippe, sest silmipimestav päike oli veel nende taga varjul.
Esimesed asunikud Ameerika mandril tõid tänu Jumalale. Nad olid uue lõikuseni vastu pidanud. Ja nii aastast aastasse. Ameerikas on siiani tänupüha suurim päev aastas. Lahutamatult koos kalkunipraega. Isegi jõulud jäävad selle varju. Tullakse koos perekondadena tänus ja austuses Jumala lähedusse. Ka meie, juba kaks kuud siin võõrsil, mis polegi võõras. Ja kõik need eelmised aastad kodumaal pidasime vastu järgmise lõikuseni. Vahel ka järgmise hommikuni. Rõõmsaks teeb. Ei tea, et Eestimaal rahval oleks kombeks tänupüha tähistada. Mille üle me üldse rahvana oleme Jumalale tänulikud? Ja õnnelikud? Kiriku-perekond on läbi igasuguste keeruliste aastate leidnud põhjust oktoobri teisel pühal kirikut kõrvitsate ja muude värvilistega dekoreerida. Ikka selleks, et öelda: Jumal on ustav olnud ja austust väärt.
Veeretasime siin Alariga kõrvitsaid ja õunu ja muud ilusat lauale ritta. Alarile meenus, kuidas teda kunagi, kui ta NL armeest koju pääses, Immaanuelis kohe kiriku kaunistamisele kaasa haarati:

Läinud laupäeval tegin midagi mida ma oma 17 aastat polnud teinud. See lugu algas aga varem. See oli aasta 1984 kui saabusin tagasi NL-i sõjaväest. Jõudsin Pärnusse, kus oli mu naisekodu - otse Immaanueli palvemaja kõrval. Palvemajas tehti just remonti. Joosep Tammo andis mulle värvipintsli ja lubas mul värvida hallikas-violetse tooniga väikest kambrikest kiriku eeskoja kõrval, mis vääris küll nimetust C aga mitte W. Aeg oli suvi. Värv - nitro. Siis saabus sügis ja oktoober. Kogudus asus tähistama lõikustänupüha. Kuna elasime koguduse majas - äiapapa Kure korterist olime mu naisega hõivanud kaks väiksemat tuba - saime ettevalmistustest osa. Paigutasime kõrvitsaid, muid juur-ja puuviljalisi ja moosipurke koguduse saali, kantsli ette lauale ja pingile. Kindlasti oli seal ka üks leib. Sügise värviküllus pääses nii kirikusse Loojat kiitma.
Aastad läksid. Tulid päevad, kus Issand pani raudeesriide eesti laulurõkatuse saatel roostetama ja lagundas selle siis täiesti. Siis sai palju ringi käidud, enamasti taevase kuningriigi ja maapealsete inimeste tarvis. Aga lõikustänupüha kaunistusi me enam ei sattunud tegema. Saalemis tegid seda teised. Sool ja Valguses olime juba nii linnastunud, et polnud kuigi palju kõrvitsaid võtta. Tambergid elasid siis ka veel linnas. Mõnel aastal libises lõikustänupüha kuidagi märkamatult mööda. Ehk jäid mõned olulised inimesed ka tänamata.Nüüd siin, paljude eestlaste teisel kodumaal, saime jälle õiguse tänupüha vaatelauda katta.
Pühapäeva hommikul toodi veel lisa: Anni, kes hiljuti tähistas 96-ndat sünnipäeva, oli küpsetanud saia, Liivade talust toodi pähkleid ja viinamarjakobaraid, mida nende papagoi oli kogu suve valvanud, lilli, mõned päris eksootilised, puuviljavaagnaid ja –korve. Ilus on see sügis ja lõikuse rikkalik saak. Hea on avatud taeva all elada.
Nagu meil jõulud ja ülestõusmispühadki kestavad mitu päeva, nii jätkub Thanksgiving ka esmaspäeval. Ainult nii on võimalik olla osa saada tänupühasöömaajast kahes erilises perekonnas. Suur tänu, et te meid vastu võtsite!

Kui mingi ajajärk lõpuks oma viljasid näitab, siis ütleme: Tänu Jumalale, oleme uue lõikuseni vastu pidanud.