Tere vennad ja õed!
Nüüd on siis nii, et peaaegu nädal on läinud me maandumisest siin Soomes. Viimase seitsme kuu jooksul läbisime sündmusi, mis tõid meid Kanada läänerannikult Soome lõunarannikule. Papsaares, vennaskonnas, Riia mnt 29-s, neljapäeva-Harakas, Tartus, Tallinnas, Mustvees- olete olnud me peamised tugipunktid Maarjamaal. Väiksed kohad, kus elul on hingamist. Jumaliku reaalsuse paigad me muidu ebareaalses kuunädalas.
Enamuse kaartide peal on ka me praegune kodukoht. Ilusa ilmaga võiks meile mootorpaadiga paari tunniga külla tulla. Tsaari aja lõpul ehitasid vene aristokraadid siia kenade puitnikerduste ja tornidega villasid. Pärnus ja Haapsalus näeb sarnaseid. Sõja ajal oli see poolsaar punaväe käes. Villad aga on nüüd kõik restaureerutud topkvaliteedini.
Villade vaatamine on kena, aga me missiooni teravik on mujal. Assiisis, Franciscuse haual saadud visioon vendlusest pole kuhugi kadunud. Samuti ei unusta ma Issandalt kuuldud sõnu: "sööda mu lambaid!" Kolmas asi: olla tee ehitajad ja mitte valmis teel sõitjad. Proovisin sõita pool aastat valmis teel ja oleksin peaaegu kaela murdnud. Vahelduseks võib, kuid missiooni mõttes pole see me kutsumus. Ehitada teid evangeeliumile, kogukondi Issandale, teenida ta vaeseid, treenida ta pühi. Õnnis see, kes Temast ei pahandu.
Me sõber Birger Borgemo on näinud Balti mere piirkonda ühtse misjoni piirkonnana. Tõsi ta on! Võib vaadata kodumaa ärkamiste lugu. Jumal on kasutanud saksa vendi (Hernhuudist jm); rootsi kooliõpetajaid, soome evngeliste selleks, et ärkamiste tuuli lasta üle eestimaa puhuda. Jumala liikumised ei sünni rahvuslikus isolatsioonis. Sageli võib olla rahvakild, tema meel ja piirkond liiga väike selleks, et Jumala teod sinna ära mahuks. Uhkus ja enesessesulgumine on mõnigi kord jätnud Jumala ukse taha. Aga nüüd on uute võimaluste aeg. (Üks huvitav neist: Kunagi läksid kuumad kõnemehed Rootsist Noarootsi. Nüüd on Noarootsi saatnud oma parimad pojad ja tütred siia soomerootsi.)
Birgeri nägemusel Balti Mere misjonist on oma juured. Ilmselgelt: tänapäeval on siinsed rahvad omavahel kultuuriliselt ja majanduslikult väga seotud. Isegi loogiline on näha seda ala ka vaimulkult ühtse v(õimalus-)piirkonnana.
Issanda ja Ta töö pärast oleme asunud siia. Sellega käib kaasas ta arm.
Oleme saanud haaratud väikestest elus kogukondadest. Vennaskonna viisil on ka siin välja kujunemas päevarütm. Tööpäevadel alustame juba 7:30 palvusega, mille käivitas piibliõpetaja Olle, siis koolipalvus 9:00, pärast igasugused tegevused. Kalle ja Lena on meid väga hästi vastu võtnud. Õhtuti on hea aeg Tarmo ja teiste kooli asukatega osaduse ja ülistuse pidamiseks. Meie kooliosakonna hommikune ülstusaeg pärast üldkogunemist kah minu kanda. Mul on palutud ka õppetunde anda. Eile olime esimeses rootsi keele tunnis ja hakkas külge küll.
Nüüd on siis nii, et peaaegu nädal on läinud me maandumisest siin Soomes. Viimase seitsme kuu jooksul läbisime sündmusi, mis tõid meid Kanada läänerannikult Soome lõunarannikule. Papsaares, vennaskonnas, Riia mnt 29-s, neljapäeva-Harakas, Tartus, Tallinnas, Mustvees- olete olnud me peamised tugipunktid Maarjamaal. Väiksed kohad, kus elul on hingamist. Jumaliku reaalsuse paigad me muidu ebareaalses kuunädalas.
Enamuse kaartide peal on ka me praegune kodukoht. Ilusa ilmaga võiks meile mootorpaadiga paari tunniga külla tulla. Tsaari aja lõpul ehitasid vene aristokraadid siia kenade puitnikerduste ja tornidega villasid. Pärnus ja Haapsalus näeb sarnaseid. Sõja ajal oli see poolsaar punaväe käes. Villad aga on nüüd kõik restaureerutud topkvaliteedini.
Villade vaatamine on kena, aga me missiooni teravik on mujal. Assiisis, Franciscuse haual saadud visioon vendlusest pole kuhugi kadunud. Samuti ei unusta ma Issandalt kuuldud sõnu: "sööda mu lambaid!" Kolmas asi: olla tee ehitajad ja mitte valmis teel sõitjad. Proovisin sõita pool aastat valmis teel ja oleksin peaaegu kaela murdnud. Vahelduseks võib, kuid missiooni mõttes pole see me kutsumus. Ehitada teid evangeeliumile, kogukondi Issandale, teenida ta vaeseid, treenida ta pühi. Õnnis see, kes Temast ei pahandu.
Me sõber Birger Borgemo on näinud Balti mere piirkonda ühtse misjoni piirkonnana. Tõsi ta on! Võib vaadata kodumaa ärkamiste lugu. Jumal on kasutanud saksa vendi (Hernhuudist jm); rootsi kooliõpetajaid, soome evngeliste selleks, et ärkamiste tuuli lasta üle eestimaa puhuda. Jumala liikumised ei sünni rahvuslikus isolatsioonis. Sageli võib olla rahvakild, tema meel ja piirkond liiga väike selleks, et Jumala teod sinna ära mahuks. Uhkus ja enesessesulgumine on mõnigi kord jätnud Jumala ukse taha. Aga nüüd on uute võimaluste aeg. (Üks huvitav neist: Kunagi läksid kuumad kõnemehed Rootsist Noarootsi. Nüüd on Noarootsi saatnud oma parimad pojad ja tütred siia soomerootsi.)
Birgeri nägemusel Balti Mere misjonist on oma juured. Ilmselgelt: tänapäeval on siinsed rahvad omavahel kultuuriliselt ja majanduslikult väga seotud. Isegi loogiline on näha seda ala ka vaimulkult ühtse v(õimalus-)piirkonnana.
Issanda ja Ta töö pärast oleme asunud siia. Sellega käib kaasas ta arm.
Oleme saanud haaratud väikestest elus kogukondadest. Vennaskonna viisil on ka siin välja kujunemas päevarütm. Tööpäevadel alustame juba 7:30 palvusega, mille käivitas piibliõpetaja Olle, siis koolipalvus 9:00, pärast igasugused tegevused. Kalle ja Lena on meid väga hästi vastu võtnud. Õhtuti on hea aeg Tarmo ja teiste kooli asukatega osaduse ja ülistuse pidamiseks. Meie kooliosakonna hommikune ülstusaeg pärast üldkogunemist kah minu kanda. Mul on palutud ka õppetunde anda. Eile olime esimeses rootsi keele tunnis ja hakkas külge küll.
Arvan: et nüüd saab meie Püha üritus veel õige hoo sisse.
ReplyDeleteBalti meri ei olegi nii suur: Kuid selle ümber on palju erinevaid rahvaid.
Minu eesmärk oleks: Ühendada neid rahvaid ka Kristlikul pinnal. HALLELUJA