Tänutäht

Suur tänu kõigile, kes meile külla tulid ja päeva heaks tegid! Tänu ka Temale kes annab aastaid ja aegu!

Torti võiks ikka korralikult lõigata!

Hea küll. See oli esmaspäeval naisringi koosolekul, panin pintsaku selga. Erlil on sidemeid Vancouveri parimate tordimeistritega, selles pole kahtlust.

See pilt pole just täpselt sünnipäevast, vaid kenast õhtust Orpheum Theatre,s Mozarti muusikaga, kuhu Thomas meid viis. Aga see sobib siia lõpetuseks. Ja suur tänu teile, kes facebooki ka skype teel tervitusi saatsite.

A Short Introduction to Systematic Atheism

Puhta ateismi kiituseks

Läinud nädalal saime kolm kirja kodukandist, mis panid mõtlema.
Ühes rääkis pikk Kaido, kuidas ta palve teel on suitsetamise maha jätnud ja uurib pühakirja. Teises jutustas Kairi, kuidas Jumala puudutus päästis ta abikaasa kahest ebameeldivast operatsioonist. Kolmandas kirjutas Ester, kuidas tarkadel eestlastel on raske sellist asja uskuda. Neid ei veena arstide tõendid, nad räägivad sensitiividest ja inimese jõust.

Jäin siis mõtlema, et tahaks kohata mõnda eestlast, (või keda iganes) kes loogiliselt kaitseks ateismi. Järjekindel jumalaeitaja peab ju sooritama mõned kaelamurdvad usuhüpped. Kõigepealt peab ta uskuma kõige olemasoleva isetekkimist. Ta peab loobuma igast lootusest saada vastuseid inimese päritolu või imimeksistentsi mõtte kohta. Tema jaoks ei saa olla ühtegi vastust peole enda väljamõeldute. Pole ju kedagi suuremat, kes neid annaks. Ta ei saa ka kindalt usaldada kaasinimest. Kes teab, mis on fasaadi taga. Tema jaoks pole midagi mis oleks inimeste üle, mis neid ühendaks. Pole Jumalat ega vaimu, mis seoks inimolu tervikuks. Vastust ei saa tulla ka kaasinimeselt. See on ju vaid hästiorganiseeritud masin. Ehk koguni evolutsiooni väärprodukt? Pealegi võivad teda petta meeled. Kuid meelteandmed on ainuke ateisti infokanal välisilmast. Ta peab uskuma oma meeli. Ta jõuab paika, kus peale oma toreda mõistuse pole midagi kindlat. Parim maailmapilt sellele, kes ühtegi vastust ei taha. Kes suudaks elada sellise õudse maailmapildiga? Ei, taolistt teed pole ma kedagi kohanud käimas.

Ei, targad kaaskodanikud segavad panteismi, šamanismi, ida religioone ja nimetavad seda suppi tarkuseks. Nad nimetavad kristlust vandenõuks ehk ajupesuks ja kogudusi sektideks, kuid on seejuures hämmastavalt harimatud piibli ehk ka kristluse suhtes. Nende haritus paistab piirduvat Da Vinci koodi ja muu säärase jamaga. Nad pole vist kunagi ilma eelarvamuseta avanud Johannese evangeeliumit. Nad on seejuures äärmiselt dogmaatilised, raiuvad oma "tõdesid" toomata loogilisi põhjendusi. Vaadaku need "targad" vaid neid sadu tonne raamatuid, midanimetatakse piibli kriitikaks. Paljud autorid pole olnud tõsised usklikud, vaid huvilised uurijad. Vaatama tohutule äärmiselt karmile uurimisele ja kriitikale on piibel vastu pidanud. Pangu nad siia kõrvale mõni teine usk või filosoofia, milles oleks midagi sarnast. Pole olemas sellist asja nagu islami teaduslik kriitika. Ida religioonid (budism) on liialt subjektiivsed, et üldse alluda ajaloolis-kriitilisele meetodile. Üheski maailmavaates pole olnud niipalju ausat küsimist kui kristluses.
Selle jaoks, kes tahab vastuseid, on maailmapilt koos sellise kolmainsa supercommunityga,
keda oleme harjunud kustuma Jumalaks, täiesti loogiline. Armastus Isa, Poja ja Vaimu vahel on kandnud kõnet nende vahel igavesest igavesti. Jumal ei pea rääkima õppima selleks, et sinu ja minuga tegeleda, ta on seda alati teinud.

Taevariigi saamine.

„Õndsad on need, kes on vaimus vaesed, sest nende päralt on taevariik.“

Matteuse 5:3

Mingil ajal valitsesid lääne mõtteviisi insenerid ja akadeemikud. Insener mõtles välja kaasaegsed taparelvad ja panid aluse virtuaalmaailmade sünnile. Akadeemik vaatas maailma läbi mikroskoobi ja kirjeldas seda oma neutraalse kabineti sinivalges vaikuses. Ütles siis, kuhu suundub homne teaduse ja tehnika võidukäik.
Mitte enam nüüd. Akadeemia koha on vallutanud reporterid ja kommentaatorid. Need tihtipeale käredad ja iseteadvad tüübid näivad koguaeg püsivat toimuva laineharjul. Nad toovad su koju kätte sündmuste sooja vere ja hajumata suitsu. Neist sõltub, mis moes ja mis mitte. Nad kergitavad ja langetavad valitsuskabinette. Nende täpselt tuunitud tõekesed tabavad alati kuulajate närve. Suuri tegijaid jäljendavad arvukate portaalide püsiasukad. Neil puudub aga armulikkus, mis aeg-ajalt iseloomustab suuremaid tegijaid. Arvuti anonüümses vaikuses võib põrutada täie rauaga, kartmata vastu lõugu saada. Ilkumine saab ja tögamine saab üha enam kultuuri osaks. Reaalajas toimuv paisub lõputult ning igavesest homsest saabki igavene täna. Ainult milline?

Tegija-pretendentide põrgulärmis pole taevariigile ruumi.

Suure usuga inimese jaoks on taevariik üks kirjeldamatu kirkuse paik.
Ka vähema usuga inimene saab aru, et see on midagi ülevamat kui maine igapäevareaalsus. Seal asuvad üllad ideed. Vennalikkus ehk vendlus näiteks. Muidugi ei saa sellist asja eksisteerida ennast täis ja uhkete inimeste vahel. Ka liig-mugavus lõpetab selle kiirelt. Aga need on ainult viljad mida mu umbrohupõõsas proovib kanda.

Mullusel suvel olime Assiisis, paigas kus Fransiscus oli 800 aasta eest elanud ning kogunud omale suure järgijaskonna. Istusin paigas kuhu tema ja ta lähemad kaasvennad olid maetud. Elus ja surmas lahutamatud. Eluviisiks olid nad valinud isiklikust omandist ja enese-kesksusest loobumise, „vaesuse Kristuse pärast.“ Seal istudes sajandeid hiljem tabas mind aga mingi kirjeldamatu rikkuse tunne.