Taevariigi saamine.

„Õndsad on need, kes on vaimus vaesed, sest nende päralt on taevariik.“

Matteuse 5:3

Mingil ajal valitsesid lääne mõtteviisi insenerid ja akadeemikud. Insener mõtles välja kaasaegsed taparelvad ja panid aluse virtuaalmaailmade sünnile. Akadeemik vaatas maailma läbi mikroskoobi ja kirjeldas seda oma neutraalse kabineti sinivalges vaikuses. Ütles siis, kuhu suundub homne teaduse ja tehnika võidukäik.
Mitte enam nüüd. Akadeemia koha on vallutanud reporterid ja kommentaatorid. Need tihtipeale käredad ja iseteadvad tüübid näivad koguaeg püsivat toimuva laineharjul. Nad toovad su koju kätte sündmuste sooja vere ja hajumata suitsu. Neist sõltub, mis moes ja mis mitte. Nad kergitavad ja langetavad valitsuskabinette. Nende täpselt tuunitud tõekesed tabavad alati kuulajate närve. Suuri tegijaid jäljendavad arvukate portaalide püsiasukad. Neil puudub aga armulikkus, mis aeg-ajalt iseloomustab suuremaid tegijaid. Arvuti anonüümses vaikuses võib põrutada täie rauaga, kartmata vastu lõugu saada. Ilkumine saab ja tögamine saab üha enam kultuuri osaks. Reaalajas toimuv paisub lõputult ning igavesest homsest saabki igavene täna. Ainult milline?

Tegija-pretendentide põrgulärmis pole taevariigile ruumi.

Suure usuga inimese jaoks on taevariik üks kirjeldamatu kirkuse paik.
Ka vähema usuga inimene saab aru, et see on midagi ülevamat kui maine igapäevareaalsus. Seal asuvad üllad ideed. Vennalikkus ehk vendlus näiteks. Muidugi ei saa sellist asja eksisteerida ennast täis ja uhkete inimeste vahel. Ka liig-mugavus lõpetab selle kiirelt. Aga need on ainult viljad mida mu umbrohupõõsas proovib kanda.

Mullusel suvel olime Assiisis, paigas kus Fransiscus oli 800 aasta eest elanud ning kogunud omale suure järgijaskonna. Istusin paigas kuhu tema ja ta lähemad kaasvennad olid maetud. Elus ja surmas lahutamatud. Eluviisiks olid nad valinud isiklikust omandist ja enese-kesksusest loobumise, „vaesuse Kristuse pärast.“ Seal istudes sajandeid hiljem tabas mind aga mingi kirjeldamatu rikkuse tunne.