Puhta ateismi kiituseks

Läinud nädalal saime kolm kirja kodukandist, mis panid mõtlema.
Ühes rääkis pikk Kaido, kuidas ta palve teel on suitsetamise maha jätnud ja uurib pühakirja. Teises jutustas Kairi, kuidas Jumala puudutus päästis ta abikaasa kahest ebameeldivast operatsioonist. Kolmandas kirjutas Ester, kuidas tarkadel eestlastel on raske sellist asja uskuda. Neid ei veena arstide tõendid, nad räägivad sensitiividest ja inimese jõust.

Jäin siis mõtlema, et tahaks kohata mõnda eestlast, (või keda iganes) kes loogiliselt kaitseks ateismi. Järjekindel jumalaeitaja peab ju sooritama mõned kaelamurdvad usuhüpped. Kõigepealt peab ta uskuma kõige olemasoleva isetekkimist. Ta peab loobuma igast lootusest saada vastuseid inimese päritolu või imimeksistentsi mõtte kohta. Tema jaoks ei saa olla ühtegi vastust peole enda väljamõeldute. Pole ju kedagi suuremat, kes neid annaks. Ta ei saa ka kindalt usaldada kaasinimest. Kes teab, mis on fasaadi taga. Tema jaoks pole midagi mis oleks inimeste üle, mis neid ühendaks. Pole Jumalat ega vaimu, mis seoks inimolu tervikuks. Vastust ei saa tulla ka kaasinimeselt. See on ju vaid hästiorganiseeritud masin. Ehk koguni evolutsiooni väärprodukt? Pealegi võivad teda petta meeled. Kuid meelteandmed on ainuke ateisti infokanal välisilmast. Ta peab uskuma oma meeli. Ta jõuab paika, kus peale oma toreda mõistuse pole midagi kindlat. Parim maailmapilt sellele, kes ühtegi vastust ei taha. Kes suudaks elada sellise õudse maailmapildiga? Ei, taolistt teed pole ma kedagi kohanud käimas.

Ei, targad kaaskodanikud segavad panteismi, šamanismi, ida religioone ja nimetavad seda suppi tarkuseks. Nad nimetavad kristlust vandenõuks ehk ajupesuks ja kogudusi sektideks, kuid on seejuures hämmastavalt harimatud piibli ehk ka kristluse suhtes. Nende haritus paistab piirduvat Da Vinci koodi ja muu säärase jamaga. Nad pole vist kunagi ilma eelarvamuseta avanud Johannese evangeeliumit. Nad on seejuures äärmiselt dogmaatilised, raiuvad oma "tõdesid" toomata loogilisi põhjendusi. Vaadaku need "targad" vaid neid sadu tonne raamatuid, midanimetatakse piibli kriitikaks. Paljud autorid pole olnud tõsised usklikud, vaid huvilised uurijad. Vaatama tohutule äärmiselt karmile uurimisele ja kriitikale on piibel vastu pidanud. Pangu nad siia kõrvale mõni teine usk või filosoofia, milles oleks midagi sarnast. Pole olemas sellist asja nagu islami teaduslik kriitika. Ida religioonid (budism) on liialt subjektiivsed, et üldse alluda ajaloolis-kriitilisele meetodile. Üheski maailmavaates pole olnud niipalju ausat küsimist kui kristluses.
Selle jaoks, kes tahab vastuseid, on maailmapilt koos sellise kolmainsa supercommunityga,
keda oleme harjunud kustuma Jumalaks, täiesti loogiline. Armastus Isa, Poja ja Vaimu vahel on kandnud kõnet nende vahel igavesest igavesti. Jumal ei pea rääkima õppima selleks, et sinu ja minuga tegeleda, ta on seda alati teinud.