Canada Tastes Victory

Olympia lõpplahendus on siinse tänase päeva sündmus. Pärast teenistust läheme Katriniga vaatama, milline saab selle lõpplahendus Canada jaoks. Canada Hokey Place lähedale suurte ekraanide ette olid kogunenud rahvahulgad. Pinge oli ohus nagu noaga lõigata. Küsin Hokey Place väravavahilt mööda minnes, mis seis on. One-nothing for Canada vastab too. Tuhandetetel seal sees, kes maksnud ka tuhandeid ja teistele kümnetele tuhandetele väljas annab see lootust. Väljaarvatud neile, kes kannavad hõlma all USA lippu. On julgeid ka, kes seda näitavad. Liigume edasi, vaatame ekraane. Rahvas lööb rõkatama. 2:0 Canada kasuks. Aga siis saab USA värava. Mõneks ajaks nii see jääb. Saabub kolmanda perioodi lõpp. Paistab, et asi on tehtud. 50 sekundit on lõpuni, ameeriklased võtavad viimast. Järsku saabub platsile täielik vaikus. Isegi tavalist uuuuuuud ei käi. Litter on väravas ja normaalaeg lõpeb kaks -kaks. Platsile laskub tõsidus ja vaheaeg. Mina hakkan palvetama. Canada võidu eest! (Katrin läks vahepeal koju: väsinud.) Mida ma teen? Ma pole aastakümneid ma arvan palvetanud ühegi sporditiimi võidu eest! Nagu eile polnud ka aastakümneid rongis laulnud. Aga seda ma tegin eile eestlaste ballilt tulles. Sest seal oli üks noorte punt kes nägi mu kitarri ja palus tungivalt ja mu abikaasa läks nende poole üle!. Ooooooh!. Nii ma siis viimaks laulsin Blind Man´i ja Perry and Poor Boys´Ransomed. Kui jõudis kätte Jesus Christ, siis sai ta aplausi. Paistab nii, et ta ei ole oma populaarsust Canada noorte hulgas kaotanud!

Ja täna siis: miks Canada peaks võitma - kui Jumal seda olukorda vaatab. hakkasin ruttu põhjuseid leiutama: Külalislahke rahvas: eestlasi nii palju vastu võtnud. On see piisavalt "suur" põhjus? Pole pidanud imperialistlikke sõdu -ehk parem? Pingutanud nii palju kogu värgi korraldamisega, valand higi, pisaraid? On selle ära teeninud. Olin viimastel päevadel rääkinud inimestele koguduses ja väljaspool seda, et võitmiseks on uksu vaja. Nii väikestes kui suurtes asjades. Suurte asjade võitu õpetab meile me Looja, kes ristil heitles me võidu heaks. Usus alustavad noored sportlased. Noored usklikud ka. Kui on püsivad ja järjekindlad, saavad poodiumile. Mu usk Canada võidusse hakkab tasapisi taastuma. Erakordne rõkatus rahva hulgast annab teada, et nii see läheb. 3:2 saabub Canada suur võidupäev. Värava lööb 87 all mängiv Crosby, kes saab rahvuskangelaseks. Kõlab Oo Canada läbi ekraanide ja rahva hulgast. Võitjad on poodiumil. Lähen siis võidurongkäiguga kaasa. Uskumatu rongkäik see on. See võidumeeleolu järjest kasvab kui lisandub staadionilt tulnud rahvas. Kui kesklinna Cranville streedile on juba peaaegu tund aega kestnud lakkamatu lärm: trummid, inimhääled, pasunad. Inimesed ronivad latrenapostide ja bussipaviljonide otsa, et oma rõõmu väljendada. Canadal nüüd kulda rohkem kui mis iganes rahval kunagi olnud. Crosby löödud värav saab kogu Canada võiduks. 87-t kandvaid inimesi tekib juurde. Ja mõtlen: nii saavutas ka Kristus kord võidu oma rahva heaks.