Ajavahe:Katrin kirjutab

Täna on juba viies päev siin harjuda. Mõned sõbrad Eestist on küsinud, kuidas tunne on. Vahel tundub, et meie tornmaja kõigub. Ilmselt kõigub ikkagi hoopis meie peas. Päeval on raske uni ja öösel ärkan tühja kõhuga. Hanna tõi meile mustikaid. Selliseid suuri, mis kasvavad põõsastel. Neid sööme öösiti kell 3.
Alustan otsast. Jõudsime oma uue kodu uksest sisse pühapäeva õhtul kell 21. Eestis oli siis juba hommik ja kell 7. Tavaliselt ma ärkan siis. Palju rõõmsaid inimesi ootas siin meie saabumist. See oli nii armas üllatus. Vaasitäis roose ja küünlad laual – nagu sünnipäev! Ja lauatäis parimat.

Mina võtsin kodust kaasa 4-viljahelbeid, mida saab hommikul veega keeta, et ei peaks kohe poodi jooksma:).

Alari leidis kohe siinsete koguduse inimeste sarnasuse meie Soola ja Valgusega: nende entusiasm ja ettevõtlikkus ja rõõm! Nad laulsid samasuguseid laule, mida minagi lapsest saadik ja rääkisid tavalises eesti keeles. Ja nad tõesti olid meid oodanud! Õhtul, kui kõik olid lahkunud, vaatasime kaua imestades ringi. Nad olid meie kodu ikka viimase peal üles löönud: seintel eestlaste maalid, igasugu makid ja uus hele mööbel.

Sahtlitest leidsin absoluutselt kõike, mille peale võib üks perenaine iganes võib tulla. Isegi nõelad ja värvilised niidid ja habemevaht! Köögi kappides ja sahtlites igasugust hädavajalikku ja ka sellist vajalikku, mille otstarvet siiani nuputan.
Püüdsin laualampi ära kustutada. Lülitit polnud. Juhtme küljes ka ei olnud, juhe nii kõvasti seina küljes kinni, kätte ei saa. Lõpuks leidsin pirni juurest väikese nupu. Vajutan, midagi ei juhtu. Üles-alla, kõrvale ka ei käi. Kus on kasutusjuhend? Keera või pirn välja. Küsige nüüd uuesti, kuidas tunne on! Ma olen kogu elu arvanud, et mul on tehnilist taipu. Aga lõpuks selgub, et see käib keeramisega. Keerata saad põlema, heledamaks, veel heledamaks ja siis kustu. Teistpidi keeramisest pole kasu.

Esmaspäeval sadas. Panime oma vihmajoped selga ja kõndisime tänavatpidi alla pargini. Kusagil seal paremal peaks olema Deer Lake järv. Üsna lähedal. Järveni aga ei jõudnudki. Uni tuli peale. Sõime metsatee ääres ülisuuri magusaid põldmarju ja korjasime mõne pähkli. Enamus olid oravate poolt tühjaks söödud. Kell 5 jäin kogemata magama. Ärkasin öösel. Akna taga tuledesäras linn.

Üritasin rõdule minna. Ust ei saanud lahti. Õhtul panin ise kinni, tean, et see on käidav uks, aga lahti ei saa. Tõmban lukku üles, ei aita. Lükkan alla, lahti ei lähe. Pusisin kannatlikult kaua. Lõpuks panin tule põlema – selgus, et uks avaneb hoopis kõrvale.

Kirik ja kodu

Vancouveri Eesti Ühendatud Baptistikoguduse kirik

Astuge sisse palun Katrini ja Alari poole!

köögist saab otse sööginurka

magamistuba ja kirjutuslaud

valge pastorite tugitool

vaade linnale me aknast

ja veel üks vaade

Pärnu-Tallinn-Vancouver

Täna on teisipäev. Kella 10 ajal hommikul, kui Eestis on kell kaheksa õhtul, saime interneti. Enne ärasõitu sai Papsaare valmimaks kui kunagi varem. Tore oli koos kahe Davidsoni ühe Lige ja ühe Allikaga koos remontida. Kuigi teie jah peamiselt tegite, on tunne nagu oleksin ise teinud. Siis saabus reede pärastlõuna ja kella kuue paiku tulid esimesed inimesed. Lõpuks olite koos, paarkümmend headaega soovijat. Aitüma, et tulite. Laupäeval õhtuks jõudsime Taavi abiga Tallinna, kuulsasse Lige-häärberisse, kelle asukad pärit veel kuulsamast Ligema külast Hiiumal, mis kogu maailma Ligedega üle ujutanud. Mis vägevad elumahlad voolavad mööda võimsaid õnnistatud suguvõsasid! Igal juhul kinkisite meile ühe meeldejääva viimase õhtu Eestis ja tegite selle mõnusaks. Kata ja Joon(atan) tõid meil hommikul enne kaheksat Vikingi peale. 10:30 olime Helsinkis. Turismifirma pakutud 350 kroonised lennujaamasõidupiletid jäid ära, sest trammi ja linnaliiniga saime kohale 4 euri nägu... Kella kahe ajal astume Finnairi lennuki pardale, kella 3 ajal Heathrows, kell 5 pärastlõunal.Vancouveri lennuki peal. Andis joosta ja sõita nii bussi kui rongiga ühest terminalist teise, vahemaad on seal märkimisväärsed! Olime seega jõudnud "maakonna piirile", kust kaugemale polnud kunagi astunud. Airbuss 330 on lai, kümme istet reas. Iga istme seljatoes väike ekraan, kus saab vaadata reisi kulgemist ja peamiselt vanu filme. Leian siiski ühe päris vaadatava: Knowing, Nicolas Cage-ga. 8 tunnise reisi sisse mahub 2 söögikorda; British Airwaysi kokandust peab kiitma, ja kaks kohvipausi. Kuna lendasime päevale järgi, siis poole seitsme ajal oleme Vancouveris. Otsime üles migratsiooniameti, kus läheb peaaegu kaks tundi aega. Väike probleem: polnud taibanud eestis arsti juures käia, ei mõistnud, et piiril vaja mingit medical-paberit. Valdav osa järjekorras olijaist on hiinlased. Lõpuks saab paberimajandus korda, viisa 6 kuuks ja võime edasi minna. Kuidas tunned ära inimese, keda oled korra ainult pildi peal näinud. Siiski mingi eksimatu vaist viib ootaja ja oodatavd kokku. Peter ongi juba veidi mures, et kuhu me jääme. Hazel Streedi 4769 maja 7. korrusel ootavad meid 14 inimest koos teretulemast tordi, kohvilõhnade ja muu snäkiga. "Soe vastuvõtt" ei kirjelda täielikult me saabumismuljet. Korterisse on varutud kõik vajalik igaks elujuhtumiks. Seinetele on riputatud hulgaliselt pilte. Aknast avaneb vaade Vancouverist põhjas asuvatele mägedele, mille jalamid tipitud täis õhtuse linna tulesid. Akna all valge tugitool, kus on istunud ka varasemad pastorid... roosid ja valged vaibad... Täna paistab päike, läheme meie kirikut vaatama.