Ajavahe:Katrin kirjutab

Täna on juba viies päev siin harjuda. Mõned sõbrad Eestist on küsinud, kuidas tunne on. Vahel tundub, et meie tornmaja kõigub. Ilmselt kõigub ikkagi hoopis meie peas. Päeval on raske uni ja öösel ärkan tühja kõhuga. Hanna tõi meile mustikaid. Selliseid suuri, mis kasvavad põõsastel. Neid sööme öösiti kell 3.
Alustan otsast. Jõudsime oma uue kodu uksest sisse pühapäeva õhtul kell 21. Eestis oli siis juba hommik ja kell 7. Tavaliselt ma ärkan siis. Palju rõõmsaid inimesi ootas siin meie saabumist. See oli nii armas üllatus. Vaasitäis roose ja küünlad laual – nagu sünnipäev! Ja lauatäis parimat.

Mina võtsin kodust kaasa 4-viljahelbeid, mida saab hommikul veega keeta, et ei peaks kohe poodi jooksma:).

Alari leidis kohe siinsete koguduse inimeste sarnasuse meie Soola ja Valgusega: nende entusiasm ja ettevõtlikkus ja rõõm! Nad laulsid samasuguseid laule, mida minagi lapsest saadik ja rääkisid tavalises eesti keeles. Ja nad tõesti olid meid oodanud! Õhtul, kui kõik olid lahkunud, vaatasime kaua imestades ringi. Nad olid meie kodu ikka viimase peal üles löönud: seintel eestlaste maalid, igasugu makid ja uus hele mööbel.

Sahtlitest leidsin absoluutselt kõike, mille peale võib üks perenaine iganes võib tulla. Isegi nõelad ja värvilised niidid ja habemevaht! Köögi kappides ja sahtlites igasugust hädavajalikku ja ka sellist vajalikku, mille otstarvet siiani nuputan.
Püüdsin laualampi ära kustutada. Lülitit polnud. Juhtme küljes ka ei olnud, juhe nii kõvasti seina küljes kinni, kätte ei saa. Lõpuks leidsin pirni juurest väikese nupu. Vajutan, midagi ei juhtu. Üles-alla, kõrvale ka ei käi. Kus on kasutusjuhend? Keera või pirn välja. Küsige nüüd uuesti, kuidas tunne on! Ma olen kogu elu arvanud, et mul on tehnilist taipu. Aga lõpuks selgub, et see käib keeramisega. Keerata saad põlema, heledamaks, veel heledamaks ja siis kustu. Teistpidi keeramisest pole kasu.

Esmaspäeval sadas. Panime oma vihmajoped selga ja kõndisime tänavatpidi alla pargini. Kusagil seal paremal peaks olema Deer Lake järv. Üsna lähedal. Järveni aga ei jõudnudki. Uni tuli peale. Sõime metsatee ääres ülisuuri magusaid põldmarju ja korjasime mõne pähkli. Enamus olid oravate poolt tühjaks söödud. Kell 5 jäin kogemata magama. Ärkasin öösel. Akna taga tuledesäras linn.

Üritasin rõdule minna. Ust ei saanud lahti. Õhtul panin ise kinni, tean, et see on käidav uks, aga lahti ei saa. Tõmban lukku üles, ei aita. Lükkan alla, lahti ei lähe. Pusisin kannatlikult kaua. Lõpuks panin tule põlema – selgus, et uks avaneb hoopis kõrvale.