Katrin: mis veel juhtus me esimesel nädalal

Teisipäeval saime interneti. See tähendab suhtlemist ja kirjutamist. Aga kui on valida arvuti või inimeste vahel, siis on lihtne otsustada. Herbert ja Erna kutsusid meid kirikut vaatama. Seal paistab alati päike – kollased aknaklaasid ja kuldne valgus. Palju tuttavaid pilte ja ajalugu, meie ja nende lugu…

Hiljem läksime koos fish ja chips´e sööma. Paul, sinule mõeldes! Tore oli sõita mööda linna ja eesti meeste ehitusi ja tegemisi näha.
Kolmapäev oli eriline sellepoolest, et Peter veetis meiega asjalikult üle poole päeva. Siin on Peteri auto ja muud tähtsad tegemised. Alari sai Kanada kindlustuse numbri, mis tegi temast vist tähtsama inimese, kui ta oli varem. Samuti on tal nüüd kontonumber pangas ja see on ka meestele oluline.

Aga kõige toredam oli külastada Settet. Tema kodumaja on eriline sellepoolest , et all basseinis on kõik meie eelkäijad ujumas käinud ja Central Parki puude ladvad ulatuvad 18-nda korruseni, päikeseloojang seal on lihtsalt imeilus. Sette elu lugusid on huvitav kuulda ja ta ootab meid ka edaspidi külla. See on hea.

Varahommikud kuluvad siin arvutis krõbistamise peale ja helistamisele. Eestis on siis mõnus pärastlõuna. Peame ainult valvsad olema, et tabada ka päeva siin. Kui välja saame, tudute teie juba mõnusasti voodis.
Neljapäeval läksime Artur Proosile külla. Huvitav on kuulda möödunud sajandi lugusid siitpoolt sinna Eesti poole ja näha, kuidas Jumal on teda teekonnal Soome ja Rootsi kaudu siia juhtinud ja kõik see on täis Tema headust ja hoolt. „Kiida, mu hing Issandat, ja ära unusta ära kõiki tema heategusid!“. Arturi Austraaliast toodud kitarr vajas samuti ülevaatamist ja mängimist. Helises hästi. Kindlasti on ka edaspidi võimalusi seda mängida.

Sette juures ootas Alarit see päris pill, mille Sette poeg Raimund tõi talle mängimiseks. Ja see vajas tuunimist! Järgmisel päeval otsis Alari internetist muusikapoode, et uusi keeli osta. Lähim oli siinsamas üle tänava, aga suurim ja ahvatlevam vanalinnas, ca 10 min. skaytrainiga sõitmist. Selgus, et lähim üle tänava tähendas hiinlaste kaubamaja, täis igasugu tilu-lilu tooteid ja suurt söögikeskust. Mis te arvate, kuhu me läheme sööma, kui uksest välja astume ja kohe süüa tahame? Siin on võimalus minna hiinlaste toidukohta ja hiinlaste toidukohta ja jaapani ja korea ja hiinlaste toidukohta. Selles ostukeskuses oli üks hiinlane teise kõrval oma köögi ja söökidega. See, kelle juurde meie pidama jäime, valmistas nii ülisuuri portsjone, et kahtlesime, kas süüa kohapeal või kodus kolm päeva järjest. Otsustasime osta kahepeale ühe taldrikutäie ja maksime selle eest ainult 5 dollarit, 2 teed veel pealekauba. Riis oli riis ja kana oli kana, aga see kolmas asi oli vist saba. Kitarrikeeled ostsime ka ära ja Alari tinistas poole ööni.
Laupäevast räägin teine kord, sest see on omaette lugu.