meie majal on mitu ust

Meie majal on mitu ust. Ühest uksest saab ainult aeda ja basseini juurde. Sinna on hea minna õhtul, kui väljas juba pime ja laternad valivad, mida valgustada. Näiteks põõsaid lillede kohal või kiriku seina aia taga. Basseinivesi on alati soe. Vähemalt detsembrini.

Teisest uksest välja minnes peab valima kolme suuna vahel. Üle tänava minnes on mall. Mallid on siin keskused. See siin on hiiglasuur kaubandusmall ja sinna süvenemise oleme ikka edasi lükanud. Aga ühe erilise poe oleme selle malli nurgas avastanud. Lapsena kuulsin hiina imest. Nüüd nägin seda oma silmaga. See on hiinlaste hiigelsuur toidupood, mis on äärest ääreni hiina imet täis. Selles poes oleme juba kaks korda ringi käinud ja imestanud. Põnev on! Igasugused kanavarbad ja teod ja kallerdised... Mitte midagi ei julge osta.

Välja minnes on võimalus sattuda ka mägedesse või Vaikse ookeani äärde. Kusagil siin randusid kunagi hispaanlased ja inglased. Teisipäeval näitasid Herbert ja Erna ära peaaegu kõik Vancouveri rannad, kus saab liival lebotada ja Vaikse ookeani vees ujuda. Tõus ja mõõn käib 2 korda ööpäevas.

Õhtul olime koos Astridi ja Toomase külalised. Nende kodu katedraali-laadne arhitektuur, vaikne muusika ning mõnus jutt täiustasid Astridi poolt valmistatud vähemalt 7-käigulist jõulupraadi. Kui palju aega ja hoolt see võttis, ei tea. Nüüd võiks meil päris jõulupraad isegi ära jääda, sellel aastal on see juba olnud...

Eile käisime Astridiga mustikal. Leppisime kokku ühes jaamas kohtumise. Me oleksime pidanud sinna sõitma, aga meie mõtlesime, et kui tahame ka ümbruskonda näha, on kaval eesmärk ja kõndimine ühendada. Süda aimas küll, et teekond võib tulla küllalt pikk ja selleks tuleb rohkem aega varuda. Ja kuna meil polnud kella, lasime peaaegu kogu tee 10 km kerget sörki. Põen siiani, et lasime end ikkagi pool tundi oodata. Mõtlesime, et ei räägi oma rumalusest kellelegi, jooksmas võime ju edaspidi niisama salaja käia, ilma igasuguse eesmärgita… Astrid sai kohe aru, et lähenesime jaamale valest suunast…
Mõned on küsinud, mis me nende marjadega teeme. Me sööme neid. Eriti maitsvad on meega. Võib-olla teeme ka kooki. Osa võtame kaasa, kui külla läheme… Mustikad kasvavad siin põõsastel.

Mustikafarmi lähedal on Liivade kodu. Kunagi oli neil palju lehmi, nüüd müüvad heina. Liivadel on õues papagoi, kes räägib. Päriselt, nagu raadio.

Astrid näitas meile ka oma kooli, kus ta töötab direktorina. Kindlasti paljud koolmeistrid oskaksid küsida tarku ja õpetlikke küsimusi ühes võõramaa koolimajas ringi vaadates. Mina ei teadnud midagi küsida, mõtlesin, kuidas on olla õpilane, kui mul on siin palju omasuguseid ümberringi , mõistlik direktor, kes oskab märgata ja kelle jutule pahasid saadetakse ning ei-tea-millised õpetajad…

Täna me läheme vasakule ja tänavatpidi alla. 15 minutiga jõuame parki. See on täielik mets ja heinamaa. Linnud laulavad ja oravad söövad pähkleid. On palav pärastlõuna kõigi suvelõhnadega. Kõnnime ümber Deer Lake järve ja imestame, kuhu 2,5 miljonilinn on kadunud. Põhjast paistavad mäed, mujal on lihtsalt ilus – põldmarjad ja pardid ja kännud. Kui üle järve pilvelõhkujad paistma hakkavad, tuleb tuttav tunne – oleme ikkagi linnainimesed.