Laupäev algas nagu ikka, ainult ilma pannkookideta. Peale vaikset hommikut oli Alaril ainus eesmärk jõuda oma muusikapoodi. Skytrainiga 12 min. läände. Uksest välja jõudes eksitas meid veidi naabermajast – kirikust – kostuv laul. Midagi Maarja-Pauli ja Sela vahepealset. Vaatamata meie võimele kulgeda, suutis Alari seal istuda ainult täpselt kolm laulu. Palju noori perekondi kogunes koos lastega, kõik erinevatest rahvustest… Mina olin uudishimulik, mis juhtuma hakkab, aga Alari mõtles oma kitarrikeeltele ja –rihmale ja tuli minna…
Muusikapood oli lihtsalt suuuur. Kahel korrusel. Gibsonid ja Martinid rippusid seintel, igasuguste hindadega:) Ja neid oli tõesti palju. Karli auks pildistasin ka trummi-vidinate müügisaali nurka… Ainus põhjus sealt lahkuda oli see, et meie 1,5 tunnine rongipilet kehtis veel 15 min. ja kolm peatust edasi oli rongi lõpp ja meie teekonna algus.

Paljud Vancouveri raamatud algavad Canada Place-ga. Sealt me siis alustasime.

Selle päeva jooksul me kulgesime tegelikult ainult mõne tänavavahe – teele jäi üks huvitava stiiliga prantslase näitus „A journey through the French countryside“. Samahästi võis see olla Itaalia!

Tänavatel tuttavad kodutud ja muidu huvitavad inimesed. Taipasime, miks meil vahel pea ringi käib, alus liigub nagu laevas: oleme teiselpool, ja siin käiakse pea alaspidi...

Ühel pool Art Gallery´d käis „Zombie Walk“, seal maaliti kõik kärnad valmis.
Ma näitan teile ainult kõige vähem koledaid, muidu lastel ei tule öösel und.

Teisel pool Art Gallery´d toimus Islami Kultuuri Festival. Ja need kaks üritust segunesid meeldivalt omavahel.
Kõigile meeldis poseerida. Palju infolaudu ja näitusetelke erinevatelt rahvastelt, kultuuri küllastuseni. Me oleme ikka erilised: isegi vaibad tikime igaüks omamoodi… Üks energiline vanem naine, nagu islami „nunn“ või „misjonär“, jagas teistsugustele valgetesse ümbrikutesse pakitud kirjandust. Korraks käis küll mu rikutud peast läbi mõte, aga mis siis, kui see on hoopis pomm. Meil on nüüd koraan ja brosüürid „Concept of God in Islam“ ja „Who is Jesus?“.

Ja veel on meil üks imeline rahupaik siin 7-ndal korrusel, kus ma juba nopin rooside välimisi kroonlehti, nagu lilleturul…

Pühapäeval sõidutati meid Kempi tallu, autojuhiks oli meie naabermajas elav perekond Kütt. Auto on neil mõnus, beez, pehme, kandiline ja pikk. Nagu 70-ndate aastate ameerika filmides. Ja Kempi talu on tõeliselt suur maja. Isegi rabarberid aias on suured. Piilusin ka ukse vahelt sisse: nagu loss, stiilne, maalid ja küünlad ja avarus. Mõtlesin, huvitav, huvitav…

Palju eestlasi oli kokku tulnud, nemad kõik teadsid, mis hakkab juhtuma, meie pidime alles arvama… Laulsime koos ja Alari rääkis ja laulis ja sõime ja olime niisama, kuumas päikeses. Ikka palvetame ja mõtleme, kus on võti ja milline… Tahaksime olla maksimaalselt kasulikud ja rohkem taibata ja tabada hetki, kui need käes on.

Herbert Kirves helistas eile õhtul ja kutsus meid teisipäeval kuhugi sõitma. Alari arvas, et ta tahaks linnast välja Fraseri jõe äärde. Kuhugi, kus on karud.
Ja mina mõtlen: miks ka mitte! Alari maitset tasub usaldada, see lõpeb alati kusagil ootamatus kohas ja nalja saab igal pool. Muide, Fraseri jõel parvetatakse palke. Sellisest parvetamisest ma lugesin kunagi lapsena Tom Sayeri raamatust.