Lõpusirge

Homme on see päev, mil British Airways lubab meid Issanda abiga Londoni ja sealt Helsingisse viia. Sealt edasi loodame laupäeval Eesti pinnale jõuda.
Täna õhtul olime koos oma sõprade Anne, Peteri, Astridi ja Thomasega. Nemad aitasid meid siia maanduda ja nüüd ka lendu tõusta ning on olnud sõpradeks vahepealsel ajal. Deep Cove oli sajus. See on Vancouveri kõige märjem paik. Ometi elavad ka siin inimesed ja naudivad hämmastavat vaadet. Kõik kasvab lopsakalt. Saab märgi farewell pilte. Täna hommikul külastasime koos Sette, Anni ja Ernaga Meidat, kes kolis nüüd pärast oma kaasa lahkumist Abbotsfordi ühte kenasse pansionaati. Sain seal jäätise taustal pilli mängida. Meida on üks rõõmualtim vanaproua, keda oleme vist iial kohanud. Ta on endalegi ootamatult leidnud uuesti üles rõõmu ja tal näib olevat tugevnev otseside kohaga, kus seda toodetakse. Niipalju juhtus täna.
Eile viis meretee meid Bowen Islandile. Seekord koos Ainoga. Väikese küla keskuses on vist ainult see võimalik: gelato on käes, istud lahti tegemata päevavarju all, aeg ei liigu. Roostes ninaga puiduspooniga kaetud eelmise sajandi Cadilac on vaatevälja keskel. Naised on nüüd kaadrist väljas poodides. Kaks poissi hõikavad teineteisele lõppenud koolipäeva. Siis on naised kaadris sees. Jutt kerkib teisele tasandile. Pühapäeval kihlusid Karl ja Terje. Nüüd on nad oma pildid meile saatnud. Me armastame neid mõlemaid.
Bowen Islandilt tagasi jõudes ootas meid West Vancouveris Erli, et koos Tomahawki minna. See on indiaani restoran, kus pakutakse puutaldrikutelt steaki. Enne veel nägime ära Erli kookospähklipuu, millest ta oli ka laulu teinud. Laul algas Hawail ja lõppes Hiiumaal. Läinud pühapäeval oli meil viimane koosolek siin. Tore oli kohata Tarmo Toomi koos kaasaga ja Andres Rebast. Nüüd, viimasel nädalal selgus ka, et Erna Kirves on tsitrimängija (duurikannel) ja nii me siis koos moodustasime muusikagrupi. Tiiu tuli madoliiniga ka appi. Mõtlen, et eestlasel on eriline side just laulu ja keelpillimänguga. Palju siis talutares neid klavereid ja oreleid oli. Seda muljet jätkus kiriku allsaali kohvilauda ka. Nüüd oleme peaaegu valmis minema kodu poole. Varsti Kata-Joni pulmad ja siis Karli-Terje... Ja veel tuhat põhjust, miks Pärnus olla.