Jumalale ei saa otsa vaadata.

Sellest sain täna paremini aru, miks vanas Testamendis nii öeldakse. Istume traadi otsas metallist ja klaasist karbis, mis viib ikka üles ja üles; siis lahtisel pehmel diivanil, ja ikka veelgi rohkem üles. Ja seal maailma katusel, kus paistis, et enam kõrgemale pole võimalik minna, mõtlesin, et jalgsitee alla oleks parem. Aga jalgsiteed pole. Mõtlen, et ei jaksa otsa vaadata puhtale sügavusele ja kõrgusele, mis kaugel sillerdava rahuliku ookeani, lähedamal vaikivate siniste mägede ja otse all üles sirutuvate 80 jala kõrguste seedrite näol mulle vastu vaatavad. Siis saabub hetk, kus ma istun mugaval, kuid pisut kõikuval toolil, jalad kõlkumas mitme tuhande jala kõrgusel merepinnast, jalgade all pole midagi, vasakul Andres ja paremal Katrin, sõidan suletud silmadega keset seda ilu, tunnen päikese lõõska oma näol ja tuule hingust. Kõrgus ja sügavus on täiesti puhtad mõisted ja kõik sinna vahele jääv ainult süvendab nende mõistete võimsust; see on kui Looja palge hiilgus ja ma ei saa enam oma silmi avada. Piisab, kui tajun neid oma siseilmas. Mu armas naine ja Andres võivad olla lahtiste silmadega, nemad on Uue Testamendi inimesed. Nad kuulevad mind laulmas: ... ja ma tõusen Kotka tiibadel, kui suurem osa minust tahaks olla part koduõuel. Aga kes sügavuse ja kõrguse ekstaasi on tundnud, need ei saa vist kunagi päriselt kodupardiks.

Täna tähistasime koguduses 65 aasta möödumist sellest, kui üle 70 tuhande eestlase põgenes saabuva punaväe eest Läände üle tormise Läänemere. Paljud, kes jäid, viidi vägisi itta. Sügavus ja kõrgus ilmutab ennast ka siin. Ma ei suuda otsa vaadata kõigile kannatustele, olen loobumas pretendeerimisest, et mõistan või taipan või saan aru. Ma ei suuda taibata ka armu suurust, mis mitmed jumalaarmastajad ja teised viis eksimatult läbi kõigist ohtudest. Mulle piisab nüüd teadmisest, et on Tema, kes võib neile asjadele otsa vaadata ja mitte armastusest või valust lõhki minna.

Või siis ikkagi ... kas on võimalik, et Jumal sai kannatada? Rist. Absoluutne kõrgus ja absoluutne sügavus. Mind haarab peaagu absoluutne peapööritus. Rist pole religioosne ese ega sümbol. Olen risti vaadanud, aga vähe olen näinud. Jumal saab seal tõsiselt kannatada. Ta elab ja kannatab tänini oma looduga kaasa ja rist on selle kulminatsioon, sest Ta loodu parim osa, "kõige loodu esikpoeg" on seal. Armastus ja kannatus saavad seal kokku. Kannatuste põhjustaja saavutab seal selle, mida ta kõige vähem soovis.

Ameerikat ja Hispaania kaldaid avastamas

Ole kui tuli mu südames

Ole kui tuul purjedes

Ole see põhjus miks elan ma:

Jeesus, Jeesus

See oli päev- 23.september.2009, kui jõudsime esmakorselt ameerika maismaale ja vetesse. Port Robertsisse saamiseks tuli meil olla 10 minutit piiril ja maksta 6 USD näo pealt. See on Ameerikale kuuluv poolsaar,millel puudub maismaa ühendus suure Ameerikaga. Sestap liginesime selle kuulsa maa randadele meritsi (ookeanitsi) Kaugel üle nende randade kõrgub Bakeri mägi, mille küpsetusjõud on ta vulkaanilisuses. See seal taevas pole mitte pilv, vaid seesama mägi.

Anne ja Peter viisid meid sõitma oma jahiga Marquis III. Meile oli kingitud imeilus päev. Esialgu ehmatas me kaptenit natuke absoluutne tuulevaikus. Kui olime merele saanud, siis puhus esialgu 1-sõlmene tuul, millest sai aga päeva edenedes 10 sõlme - selle üle olime eriti õnnelikud.

Lisaks sellele, et meil oli koos imetore aeg, sain ma juurde natuke navigatsioonisokusi. Kui olin tavaliste purjedega laeva suutnud enamvähem ühel kursil hoida, tõmbas Peter üles spinnakeri, ja mul oli jälle tükk tegemist, et meist maha jäävat lainejutti sirgeks saada. Pingutasin kõvasti, sest Peter arvas , et peaksin torusse puhuma ja ma tahtsin seda igati vältida.

Eelmisel õhtul enne neid sündmusi käisime Hispaania Kaldaid avastamas. Teel kohtus Katrin raamatut lugeva vanema luulelise memmega. Ta oli koti maha pannud juba mitu aastat tagasi. Kui tunned end üksiladsena ja tahad rääkida kellelgagi, kellel on aega sind kuulata, võid tulla ja siia pingile istuda.

Istusime bussi, millel kavatsesime jõuda indiaani muuseumi. Ühes peatuses ei suutnud bussijuht kiusatusele vastu panna ja jooksis välja Tim Hortonsisse kohvi järele. Järgisime ta innustavat eeskuju. Paremal tänava lõpus paistis sinist vett ja nii me bussile tagasi ei läinudki, vaid astusime allamäge. Päike laskus aina madalamale ja mäeahelikud mere taga muutsid pidevalt värvi. Katrin imestas, kas kodu on ka veel kunagi võimalik üles leida, aga Alari arvas, et no problem, Vancouver on väike linn, leiab ikka..

Päike loojub küll imeilusti, kuid miks on paiga nimi Spanish Banks?

Aegumatud hetked II

Liivade pool oleme linnast ära ja maale kõige lähemal. Hanna ja Hugo tütrel Debiel on vestlus nende kodupapakoiga täies hoos. Sama hoogsalt vestlab ta me kõigiga Et on pühapäeva pärastlõuna, siis on laud lookas. Ja kas mäletate, kuidas maitseb heina lõhn. Aino Uus arvab, et võiks ühe heintel ööbimise korraldada.







Kristelit ja Mariot oli tore näha. Risto ütles: kuhu iganes maailmas lähed, keegi Sool ja Valguse nägu vaatab vastu. Hea näha, kuidas Jumala abiga välja töötavad ja kristalliseeruvad mõnes erilises hetkes - nagu ka siis kui kokku saime.

Olime koos sumeda hilisõhtuni, hämarduv taevas ja tuledesära loovad kauni kooskõla.

Villi istub nähtavalt süütute kuid olemuselt ohtlike loomade keskel. Nagu Villi ja Viive pool käies aru saime (12.09), pole Villi põlanud ohtlikke väljakutseid, pole saanud põlata keerulisi olukordi ja pole kaotanud oma rõõmsameelsust. Katrin just lõpetas ta elulookirjelduse lugemise, mis haarab kolme kontinenti, ja seda kuidas Issand valvab teekonda igasuguste raskuste kiuste.




Esmaspäeval, 14 septembril leidis aset sündmus kus peigmees ei väsi pruudile lille toomast.
Herbert ongi džentelmen läbi ja lõhki.

Aegumatud hetked

Granwille Island on selline koht, kus ärkavad Katrini meeled. Katrin kirjutab:
"Kõikide kanaadakate
kauaoodatud vaba esmaspäeva veetsime Anne ja Peteriga Granwille
Islandil. Pisike saareke keset Vancouverit. Kõik algas ootamatust
kunstipoe külastusest. Riiulite kaupa kõikvõimalikke värvituube ja
pintsleid. Küll mu armsad oleksid siin värve lõuendile määrinud.
Kõik lõhnas nii õigesti. Sellel saarel on hõngu. Kõndisime
mööda jämedatest palkidest peitsitud dokki, mööda tänavamuusikust.
Ainult prantsuse keeles kõlab laul nii romantiliselt. Mulle
tundus hetkeks, et olen hoopis filmis ja sammun mööda kitsast
vihma-märga tänavat, kollaste tänavalaternate peegelduses. Uduvihmas. Aga ei, see ei ole Pariis. See on Vancouver. Granville Island. Ja päike
paistab keset päeva. Hämmastav, et helidel on pilt.
Kõndisime edasi mööda kaid, jahtide vahel. Mastid peegeldusid tumedal veel.
Kajakad tiirutasid ja lõhnas kaugete vete moodi. Nii tahtsin astuda
edasi mööda vett. Aga astusime hoopis sisse galeriisse. Seinatäied
pilte valida ja osta. Jäime Annega uurima ühe pildi huvitavat
tehnikat. Aga tehnikasse ma ei jõudnudki süveneda. Sattusin hoopis
selle pildi ruumi sisse. Tool päikeselaikudes. Rammestav pühapäeva
pärastlõuna. Roidund ja lämbe. Kuulsin aknaklaasil pirisemas
kärbest, tundsin pelargooniumide lõhna ja mul oli lõputult aega.
Imestasin, et pildil on hääl. Mehed olid juba uksele jõudnud. Tuli
minna. Pildi võtsin kaasa, kuigi see jäi seinale. Istusime
tänavakohvikus, allalaskuva päikese soojuses. Mu ülisuure capuccino
vahule oli kohvimeister teinud sõnajalalehe. Ja sellel kohvil oli
maitse. Krõbe ja selge. Mu meeled on jälle ärganud. Ma olen välja
puhanud."












Erlil on sünnipäev tulemas ja oleme saksa šnitslirestoranis. Nii Erli kui Katrin paistavad eriti kenad.

Erli sünnipäevanädala jooksul jõudsime ta sünnipäeva mitmel korral tähistada. 77 aastat ilmaletuleku hetkest möödumist on seda väärt. Sellel pildil: Istume Erli pool 17 korrusel West Vancouveris, vaatame aknast välja ja kuulame "KARI" raadiost Mart Metsala mõtteid.

Sellest on juba küllalt juttu olnud, aga minu imelik nägu ja vaaruv olek on tingitud Ameerika Raudtee külastamisest.

Kanada süsteemid

Kui Alari koos naisega Kanadasse läksid, ei osanud nad kohe oma toas lampi kustu panna. Selgus, et laualambi lüliti käis keeramisega. Seda sai teha ainult ühte pidi. Kolm nõksu: hele, heledam, kõige heledam ja siis kustu. Dušši-segisti allus käte toimele õige pea, selgus et vee kättesaamiseks tuleb kogu kupatus paar sentimeetrit seinast välja tõmmata. Tualeti kasutus algab ja lõpeb mõnes kohas umbes ½ täituvusega. Ei tasu ehmatada, sel juhul pole tegu ummistusega, vaid selline antud restroom-i tööpõhimõte.
Rõdu aken-uks avanes küljele vaatamata sellele, et Katrin püüdis avada seda me papsaarekodu moodi. Aga see seletub pigem hilise tunniga. Poodi minnes tuleb arvestada, et hinnad antud on ilma maksudeta. Briti Kolumbia maksusüsteemist lõplikuks arusaamiseks ei tasu pead vaevata, see on liiga keeruline. Sõõrikude (doughnuts) ostmisel tuleb vaid teada, et kui ostad viis, siis on maks, aga kuue puhul maksu pole. Toiduainetel, kui need on sulle eluks hädavajalikud, maksu pole. Viiest sõõrikust ei piisa näljast pääsemiseks, samuti lasub sul rämpstoidu ostmise kahtlustus, selle pärast on maks. Aga kuue pontšiku puhul on sul tõsi taga: sa tahad päriselt süüa, selle pärast maksu pole. On veel muidki huvitavaid süsteeme, mille kirjeldamisel tekiks paks raamat. Need on aga näited sellest, et kõik ei globaliseeru.
Selleks , et hästi hakkama saada, on hea kui tead süsteeme. Nende õppimisel on raske tee ja kerge tee. Raske tee: proovid ise kõigest aru saada (mõnest saab ka). Kerge tee: tunned kedagi, kes on olnud siin süsteemide moodustamisest peale.
Sama kehtib ka Taevariigi kohta.

Pildil: hotellis on vargakindlad riidepuud - 1/2 teisaldamis-võimalusega.

Jutustus Lõhekalamehest

Ja sünnitakse kuigi tuleb surra
ja armutakse pettumuste trotsiks
mõnd lugu hämmastavalt peent ja kurba
hing leiab ilma, et ta üldse otsiks

(Artur Alliksaar)

Elas kord üks kalamees. Ta püüdis lõhet. Kala oli palju. Väga palju. See oli ilus aeg ja ilus küla.
Ta küpsetas kala. Ta keetis kala. Muist jäi üle, selle ta soolas. Konserveeris tulevikuks.
Aastad läksid.
Küla kasvas ja kasvas, seal oli mitmesuguseid kalamehi ja mitmesugust kala. Lõhekalamees aga märkas, et lõhet jäi vähemaks. Ta mõtles mööda kallast edasi liikuda, ehk leiab paremad püügikohad. Paistis aga , et lõhekala on sootuks mujale kolinud. Talle meenus, et kotis on konkse ka muude kalade jaoks. Aga ta mõtteid saatis vanaisa ütlus: sa oled tubli Lõhekalamees. See on ka su nimi. Sulle ei sobi muud kala püüda. Lõhekala on parim. Vanaisa oli suur pealik. Mees püüdis edasi lõhet. Aga ajad oli teised. Päevadest said nädalad, nädalatest kuud, kus ta ei saanud mitte ühtegi. Tuli soolakalaga läbi ajada. Ta oli kalamees, kes elatus lõhekalast. Kas ta peaks hakkama nüüd põllumeheks? Kes sündinud kalameheks, ei hakka põldu pidama, see on reetmine. Ta elu kulgeb nüüd kauges metsatukas. Mis on tal ühist nendega, kes suurte traaleritega turska ja skumbriat püüavad? Ta on lõhekalamees ja selleks peab ta jääma. Nii ta mõtles. Tursa ehk vaalapüük oleks olnud vanaisa pärandi hülgamine. Ta väike paat aga ei võimaldanud käia saagi järgi kaugetel vetel. Nälg hakkas näpistama, sest polnud enam saaki, mida muu toidu vastu vahetada. Vesi, marjad, mida sai korjata metsatukast ja enamasti kuivatatud lõhe jäid üksi üksluiseks. Meeleolu polnud kiita. Jõud hakkas temast vähehaaval lahkuma. Varsti oli tal tegu, et alla kaldale saada, paadis aerutamisest rääkimata. Mitmeid päevi veetis ta peamiselt samblast koikul lamades.

Ühel päeval juhtub ta onni juurde Rajaleidja, rändurmees, kes teab teid merest mereni. Onni eest kevadpäikese käes end soojendamas leiab ta väsinud Lõhekalamehe. Kuulnud suure pealiku pärimusest, sõnab ta: „ Kas see ikka niimoodi mõeldud, et muud kala ei tohi püüda? Ehk oli see soovitus ajaks, kus lõhekala oli rikkalikult? Ehk oli ka mingi muu tähis antud? Ma lähen külla, ja vaatan, kas ma leian midagi sinu vanaisa vara hulgast.“
Paari päeva pärast tuleb Rajaleidja tagasi. Kaasas tükike peent nahka, mille ta oli leidnud sügavale peidetud nahksete kaante vahelt. Sellel seisab tumedate iidsete tähtedega
: „ … tuleb aeg, kus Lõhekalamees püüab vetest kõike, mis süüa kõlbab. Ja see on tähiseks: rahvas on laotanud ennast kaugest Põhjast kaugeima Lõunani“

Keegi ei suuda kirjeldada Lõhekalamehe ilmet seda kuuldes. On selles kaugete aegade rõõm või oleviku tõe raskus? Kas asub ta veelkord oma onni juurest teele, et kalastada suurte vete ääres? Kas langeb ta üle killuke algaegade kirkusest? Kas hakkab ta heitma noota seal, kus süda lustib, vabana vandest? Kas lööb ta kahtlema, vaadates roostes ja kulunud riistu ning kitsukest paati? Kas tuleb ta hinge kartus, mõeldes kaaslaste peale, kes ammu läinud teistele vetele? Kas ta kala-aastad on jäänud jäädavalt eilsesse? Kas poleks kõige parem nüüdne kasin kuid häirimatu kuivamaa põli. Kõik hääbub ju kunagi ikka. Kuid hing ei ole sellega veel leppinud: „Ükskord veel ju tuleb aega, kus kõik pirrud kahest otsast…“ Seal leiab viimaks tema vana tuttav kalameherahutus. „Ehk aitad mu paadi …“ Silmad tõstes näeb ta aga, et Rajaleidja on juba läinud oma teed.

Roller-Coaster week.

Kadunud poeg keskenes endasse täielikult, kui ta viibis seakarjas. Mina aga tegin seda siis, kui me sõbrad viisid meid Ameerika Raudteega sõitma. Siin on ka üks selline olemas, suurel näituste väljakul PNE. Viiskümmend aastat tagasi ehitatud, suurem osa puidust. Mõtlesin, et mis seal ikka ,elan selle kuidagi üle, õrritasin veel naist. Esimene mäkketõus läks üsna ilusti, aga kui ta siis suure kolinaga mäest otse alla põrutas, sulgesin oma hambad, silmad, asetasin käed risti raudtorule enda ees, lõpetasin õhu liikumise ninasõõrmeis ja keskenesin täielikult iseendasse. Ma arvan, et ma pole varem oma elus nii enesekeskne olnud. Katrin ütles järgmisel tõusul, et tuleb röökida, aga ma ei näinud sellel mingit mõtet. Ainuke mõte ja see ka vist kohalikus murrakus its veeeeeri bääääd. Polnud mingit ilusat pikka sirget tõusu pärast, mis oleks võinud olla. Klõk-klõk klõk natuke üles, siis üsna vägivaldne pööre paremale ja jälle metsiku kolina ja kaasreisijate kisa saatel peaaegu püstloodis alla. Mis teha, kui oled kord selle Roller Coasteri peale läinud. Minu poolest võiks ta nimi olla ka Killer-Toaster. Mitte, et sa kardaks , et midagi juhtub. Aga see ilmutab sulle su enda materiaalsemat osa, kuna vaimsem osa hoiab vaikselt võimalikult sissepoole. Ma leidsin, et õhuluugi avamisest korraks oli küll, muud luugid jäid suletuks kuni Katrin ütles: nüüd jõuab jaama.

Pärast mõningast ringi jalutamist järgnes üks siinoleku kaasakiskuvamaid vaatepilte: Oranzis univormis beezide viltkaabudega 40 meest ja naist hobuste seljas sooritamas populaarsete meloodiate saatel kõikvõimalike figuure ja liikumisi. Canada ratsapolitsei paremik.

Paneverythingism, teism ja krõbekana.

Mõnikord tahaks midagi tahedat ja krõbedat süüa. Sel eesmärgil oleme ju siingi mõnikord ringi liikunud. Ükskord sattusime Kristall-malli, kus sõime hiinlaste kana.
Vaimuliku kirjandusega on vahel sama lugu. Olime siin ühel vennal Johannes Eenjärvel külas. Ta pakkus oma raamatuid vaadata ja kaasa võtta. Üks autor kõitis millegipärast tähelepanu: Francis A. Schaeffer. Nii laekus mu seljakotti 4-5 raamatut. Kodus sai mu tähelepanu osaliseks üks raamat: He is There and He is Not Silent. (Ta on olemas ja Ta ei vaiki) Selles näidatakse filosoofilise loogika abil inimese jumalavajadust. Seda tehakse lühidalt, kuid sügavuti minevalt. Ta alustab me päritolu küsimusest: võimaluste hulk ses suhtes taandub kolmeni. Esimene neist: me pärineme kas absoluutselt ei millestki – teoreetiline võimalus, kuid vähesed julgevad sellise filosoofiaga lõpuni minna. Teine võimalus on, et pärineme impersonaalsest ollusest – seda teed käib näiteks panteistlik ilmavaade, aga ka loodusteaduslik ilmavaade. Kõiges on mingi elustav printsiip või vägi. Aga panteism pole õige sõna, sest see viitab teismile, mis on aga viidaks sellele, et kõige taga on Keegi. Õige sõna oleks paneverythingism. Paneverythingismil on paar probleemi. Ta võib küll öelda: „Kõik on Üks“, kuid pärast seda ei suuda ta leida erilist tähendust erisustele. Kui ta suudakski leida põhjenduse vormirikkusele, ei suuda ta seda leida vabadusele.

Lõputud read kaupa lõpututes ridades poodides. (Meie mallis on 5 km poode) Ma võin nad kõik läbi käia ainsa põhjusega: saada paremini ja odavamalt.
Moraalil paneverythingismi tingimustes pole sügavamat mõtet, sest viimaks on kõik võrdne. Moraal taandub situatsiooni-eetikaks. Sel juhul on võimalikud pärastised ebamugavused ainsaks põhjuseks, miks ma mallist krõbekana tasuta kaasa ei võta.

Kui alustame millegi vähemaga , kui Keegi, siis me endi isiksuslikkus laguneb koost. Modernistliku teadusliku maailmavaate kohaselt olen masin. Ma olen isik vaid selle tõttu, et olen keerukas masin.

Kolmas võimalus: me mõtleme oma pärinemise tagasi Kellegini.
Kui aga alustame Kellegiga, tuleb inimesel veel üks valik teha. Kas me näeme pärinevust Jumalast või jumalatest. Probleem jumalatega on see, et need pole piisavalt suured. Platon mõistis, et vajame absoluute, vastasel juhul millelgi pole tõelist tähendust. Ta mure oli aga see: kreeka jumalad olid liiga väikesed. Need ei suuda olla absoluutide asupaigaks. Nad on liiga manipuleeritavad, liiga inimlikud. Kreeka mütoloogias pole selge, kas Saatus juhib jumalaid või vastupidi.

Esiteks me vajame isikulist lõputut Jumalat. See on filosoofiline vajadus, kui otsime eksistentsi mõtet. Teiseks me vajame Jumalat, kes kätkeb endas nii ühtsust, kui ka erisusi. Vastasel juhul pole meil mingeid vastuseid. Range monoteism, mis välistab erisused Temas – seal on vaikiv Jumal. Miks peaks ta iseendaga rääkima? Võime ju käia läbi ülikooli-filosoofia või tankla-filosoofia, antiigi või kaasaja: ainult üks täidab eksistentsi vajaduse: see on judeo-kristlik kolmainus Jumal, kes on tõepoolest olemas. Mitte lihtsalt abstraktne konstruktsiooon: vaid see, et ta on tõepoolest seal.
Jumala lõpmatuse kõrval seisab inimene koos looma, lille ning parim-enne kaubaga riiulil koos kõige lõplikuga. Jumala lõpmatusest on inimene sama kaugel nagu aatom universumist.

Jumala isikulisuse kõrval seisab aga sadatuhat Metrotowni elanikku kõrgel üle Rogersi tornide, hiidsisalike ja hiirte, kes elavad unit 703 seinte vahel. Seda sellepärast, et oleme loodud isikulise Jumala palge järgi. Nii saab tähenduse me lõplikus ja isiksuslikkus.

See pole mitte ainult parim vastus, see on ainus vastus inimese lõplikusele ja isiksuslikkusele.
Nikaia usutunnistus sõnastas Jumala kolmainsuse: üks Jumal, kolm isikut. Kolmainsuse kolm Isikut armastasid üksteist enne universumi ning maailma loomist. Seetõttu Jumal ei vaja universumit nõnda nagu universum vajab teda.

Kõik filosoofiad on maadelnud üksiku ja üldise ehk erisuse ja ühtsuse probleemiga – kuni tänaseni välja, kaasaegki ei tea midagi ega kedagi, mis meid tõeliselt saaks ühendada . Yin-Yang taoline dualism on proovinud leida vastust vastandite ühtsuses, kuid ei saa muidu, kui seab ühendavaks lüliks uduse ebaisikulise Tao- (kulg) ning see kõik viib meid tagasi ebaisikulise algupära labürinti.
Kolmainus Jumal aga vastab sellele. Nikaia usutunnistuse koostajad ei leiutanud Teda, nad ainult sõnastasid selle, kellena ta ennast aastatuhande jooksul oli inimkonnale ilmutanud. Kolmainsus oli ja on olemas ning vastab sellele vajadusele.

Ma tulen mallist koju ja tänan Jumalat kõigi ostude eest. Samuti teeb õde Sette Metrotowni teises otsas. Artur Proos 3 km meist lõunas tänab eriti Jumalat, et Kanada malli asjadest saab teha eesti moodi kotlette. Kui 5 või 100 km Vancouveri poode läbi käia, leiab mõne isikupärase asja, mis mõnus selga, jalga või pähe panna. Aga selle saja kilomeetri peale pole ühtegi asja, toodet või vilja, mida Tema poleks põhjustanud ehk võimaldanud. Ka see värv, mille Rix tõi koguduse aia värvimiseks. Ma ei mõtle praegu selle peale, et tootjad tahavad raha saada, saavad ehk liiga vähe või liiga palju ja maksavad müüjatele liiga vähe; toodavad ehk liiga palju jne. Lihtsalt see fakt: 2 miljonit armast inimest siin city-s kõndimas mitme miljoni meetri kaubariiuli vahel mitme miljoni valikuga. Kuid mingi osa neist läheb õhtul koju ja tänab Jumalat vaadates või süües valitud värki (teistelegi jääb see võimalus) ja nii saab see kaubarohkus mingigi mõtte ja koos sellega nende elu. Ja see tänamise Vaim ühendab neid, kes tänavad. Kasvõi nendega, kes toodavad, aga eriti Temaga, kes laskis kasvada.

Inimesed

Täna tegime midagi huvitavat. Hommikul saime kiriku juures kokku Richardiga. Ta tõi kohale mitu purki värvi ja terasharjad. Ise rullis lahti trimmeri juhtme ja trimmis kogu aiaääre ära. Nühkisime ja lihvisime, ikka selleks, et mineviku (ja tuleviku) graffititest lahti saada. Siin linnas ei peeta heaks kombeks spray-kunsti pikalt eksponeerida. Ja meie lihtne loogika oli, et kui aed on ühte kindlat värvi, saab seda ka tulevikus üle värvida.

Alari on rootslastelt õppinud ühe ilusa kombe: tööd tuleb teha mõnuga ja selle juurde kuulub sageli kohvipaus. Mina mõtlen, milleks aega viita, teeme ära ja lähme koju... Ja laseksin 8 tundi jutti. Mina nautisin möödakäijaid. Hea põhjus ümbruskonna inimestega tuttavaks saada. Umbes nagu "Sister Act"-is. Musta rüü asemel pugesime prügikottidesse. Vana värvi kraapimine naabreid eriti ei huvitanud. Mõni ütles ainult tere, enamus vuhises niisama mööda. Üks tädi kiitis Richardit, kes tihti tuleb ja korjab prügi.

Kui värvipintslid välja tõime, läks ka möödakäijatel põnevaks. Kuulsime kohalike käest lugusid vanadest aegadest, kui "lõngused" (selle sõna õppisime täna õhtul Arturi käest) veel armastasid siin heki taga ja trepi all magamas käia. Mõni kiitis ilusat värvi ja mõni lobises niisama omaenda aia-värvimise kogemustest. Meil puudus Tom Saweri talent, muidu oleks ka kirikutagune plank õhtuks värvitud.