Roller-Coaster week.

Kadunud poeg keskenes endasse täielikult, kui ta viibis seakarjas. Mina aga tegin seda siis, kui me sõbrad viisid meid Ameerika Raudteega sõitma. Siin on ka üks selline olemas, suurel näituste väljakul PNE. Viiskümmend aastat tagasi ehitatud, suurem osa puidust. Mõtlesin, et mis seal ikka ,elan selle kuidagi üle, õrritasin veel naist. Esimene mäkketõus läks üsna ilusti, aga kui ta siis suure kolinaga mäest otse alla põrutas, sulgesin oma hambad, silmad, asetasin käed risti raudtorule enda ees, lõpetasin õhu liikumise ninasõõrmeis ja keskenesin täielikult iseendasse. Ma arvan, et ma pole varem oma elus nii enesekeskne olnud. Katrin ütles järgmisel tõusul, et tuleb röökida, aga ma ei näinud sellel mingit mõtet. Ainuke mõte ja see ka vist kohalikus murrakus its veeeeeri bääääd. Polnud mingit ilusat pikka sirget tõusu pärast, mis oleks võinud olla. Klõk-klõk klõk natuke üles, siis üsna vägivaldne pööre paremale ja jälle metsiku kolina ja kaasreisijate kisa saatel peaaegu püstloodis alla. Mis teha, kui oled kord selle Roller Coasteri peale läinud. Minu poolest võiks ta nimi olla ka Killer-Toaster. Mitte, et sa kardaks , et midagi juhtub. Aga see ilmutab sulle su enda materiaalsemat osa, kuna vaimsem osa hoiab vaikselt võimalikult sissepoole. Ma leidsin, et õhuluugi avamisest korraks oli küll, muud luugid jäid suletuks kuni Katrin ütles: nüüd jõuab jaama.

Pärast mõningast ringi jalutamist järgnes üks siinoleku kaasakiskuvamaid vaatepilte: Oranzis univormis beezide viltkaabudega 40 meest ja naist hobuste seljas sooritamas populaarsete meloodiate saatel kõikvõimalike figuure ja liikumisi. Canada ratsapolitsei paremik.