Jutustus Lõhekalamehest

Ja sünnitakse kuigi tuleb surra
ja armutakse pettumuste trotsiks
mõnd lugu hämmastavalt peent ja kurba
hing leiab ilma, et ta üldse otsiks

(Artur Alliksaar)

Elas kord üks kalamees. Ta püüdis lõhet. Kala oli palju. Väga palju. See oli ilus aeg ja ilus küla.
Ta küpsetas kala. Ta keetis kala. Muist jäi üle, selle ta soolas. Konserveeris tulevikuks.
Aastad läksid.
Küla kasvas ja kasvas, seal oli mitmesuguseid kalamehi ja mitmesugust kala. Lõhekalamees aga märkas, et lõhet jäi vähemaks. Ta mõtles mööda kallast edasi liikuda, ehk leiab paremad püügikohad. Paistis aga , et lõhekala on sootuks mujale kolinud. Talle meenus, et kotis on konkse ka muude kalade jaoks. Aga ta mõtteid saatis vanaisa ütlus: sa oled tubli Lõhekalamees. See on ka su nimi. Sulle ei sobi muud kala püüda. Lõhekala on parim. Vanaisa oli suur pealik. Mees püüdis edasi lõhet. Aga ajad oli teised. Päevadest said nädalad, nädalatest kuud, kus ta ei saanud mitte ühtegi. Tuli soolakalaga läbi ajada. Ta oli kalamees, kes elatus lõhekalast. Kas ta peaks hakkama nüüd põllumeheks? Kes sündinud kalameheks, ei hakka põldu pidama, see on reetmine. Ta elu kulgeb nüüd kauges metsatukas. Mis on tal ühist nendega, kes suurte traaleritega turska ja skumbriat püüavad? Ta on lõhekalamees ja selleks peab ta jääma. Nii ta mõtles. Tursa ehk vaalapüük oleks olnud vanaisa pärandi hülgamine. Ta väike paat aga ei võimaldanud käia saagi järgi kaugetel vetel. Nälg hakkas näpistama, sest polnud enam saaki, mida muu toidu vastu vahetada. Vesi, marjad, mida sai korjata metsatukast ja enamasti kuivatatud lõhe jäid üksi üksluiseks. Meeleolu polnud kiita. Jõud hakkas temast vähehaaval lahkuma. Varsti oli tal tegu, et alla kaldale saada, paadis aerutamisest rääkimata. Mitmeid päevi veetis ta peamiselt samblast koikul lamades.

Ühel päeval juhtub ta onni juurde Rajaleidja, rändurmees, kes teab teid merest mereni. Onni eest kevadpäikese käes end soojendamas leiab ta väsinud Lõhekalamehe. Kuulnud suure pealiku pärimusest, sõnab ta: „ Kas see ikka niimoodi mõeldud, et muud kala ei tohi püüda? Ehk oli see soovitus ajaks, kus lõhekala oli rikkalikult? Ehk oli ka mingi muu tähis antud? Ma lähen külla, ja vaatan, kas ma leian midagi sinu vanaisa vara hulgast.“
Paari päeva pärast tuleb Rajaleidja tagasi. Kaasas tükike peent nahka, mille ta oli leidnud sügavale peidetud nahksete kaante vahelt. Sellel seisab tumedate iidsete tähtedega
: „ … tuleb aeg, kus Lõhekalamees püüab vetest kõike, mis süüa kõlbab. Ja see on tähiseks: rahvas on laotanud ennast kaugest Põhjast kaugeima Lõunani“

Keegi ei suuda kirjeldada Lõhekalamehe ilmet seda kuuldes. On selles kaugete aegade rõõm või oleviku tõe raskus? Kas asub ta veelkord oma onni juurest teele, et kalastada suurte vete ääres? Kas langeb ta üle killuke algaegade kirkusest? Kas hakkab ta heitma noota seal, kus süda lustib, vabana vandest? Kas lööb ta kahtlema, vaadates roostes ja kulunud riistu ning kitsukest paati? Kas tuleb ta hinge kartus, mõeldes kaaslaste peale, kes ammu läinud teistele vetele? Kas ta kala-aastad on jäänud jäädavalt eilsesse? Kas poleks kõige parem nüüdne kasin kuid häirimatu kuivamaa põli. Kõik hääbub ju kunagi ikka. Kuid hing ei ole sellega veel leppinud: „Ükskord veel ju tuleb aega, kus kõik pirrud kahest otsast…“ Seal leiab viimaks tema vana tuttav kalameherahutus. „Ehk aitad mu paadi …“ Silmad tõstes näeb ta aga, et Rajaleidja on juba läinud oma teed.