Inimesed

Täna tegime midagi huvitavat. Hommikul saime kiriku juures kokku Richardiga. Ta tõi kohale mitu purki värvi ja terasharjad. Ise rullis lahti trimmeri juhtme ja trimmis kogu aiaääre ära. Nühkisime ja lihvisime, ikka selleks, et mineviku (ja tuleviku) graffititest lahti saada. Siin linnas ei peeta heaks kombeks spray-kunsti pikalt eksponeerida. Ja meie lihtne loogika oli, et kui aed on ühte kindlat värvi, saab seda ka tulevikus üle värvida.

Alari on rootslastelt õppinud ühe ilusa kombe: tööd tuleb teha mõnuga ja selle juurde kuulub sageli kohvipaus. Mina mõtlen, milleks aega viita, teeme ära ja lähme koju... Ja laseksin 8 tundi jutti. Mina nautisin möödakäijaid. Hea põhjus ümbruskonna inimestega tuttavaks saada. Umbes nagu "Sister Act"-is. Musta rüü asemel pugesime prügikottidesse. Vana värvi kraapimine naabreid eriti ei huvitanud. Mõni ütles ainult tere, enamus vuhises niisama mööda. Üks tädi kiitis Richardit, kes tihti tuleb ja korjab prügi.

Kui värvipintslid välja tõime, läks ka möödakäijatel põnevaks. Kuulsime kohalike käest lugusid vanadest aegadest, kui "lõngused" (selle sõna õppisime täna õhtul Arturi käest) veel armastasid siin heki taga ja trepi all magamas käia. Mõni kiitis ilusat värvi ja mõni lobises niisama omaenda aia-värvimise kogemustest. Meil puudus Tom Saweri talent, muidu oleks ka kirikutagune plank õhtuks värvitud.