Suhtemiinid ja kange külm.

Ma ei ole sõjas käinud mees. Minu sõjategevuse kogemus piirneb ainult kergerelvadest vineerist märklaudade tulistamises. Märklaud langeb ja teisepoolt keegi vastu ei anna. Kui annaks – sellisest kohast hoiaksin ma teisele poole maakera. Siiski juhtub siin maakamaral nii külmi kui kuumi sõdu. Ilusad need ei paista. Vastikuimad asjad on maamiinid. Astud kusagile otsa ja lendad tükkideks. Ja kellamiinid. Need tundusid poisi põlves põnevad. Mängult! Sokutad selle kuhugi pahade peakorterisse; paned tiksuma ja veidi aja pärast: põraki! Vastase kindralid on vastu taevast.

Vaatan, ja peale käreda külma näen, et inimeste (ka ristiinimeste) elu ja tegevust ohustavad inimsuhete väljadel olevad miinid. Abielud ei õnnestu, perekonnad on pinges, töösuhted on jäised, koolis agressiivsemad rõhuvad nõrgemaid, kogudused tammuvad paigal, heategevus muutub kildkondlikuks tegevuseks. Mõnikord olen tundnud kiusatust öelda tüli pidada soovivatele inimestele: parem tapke kohe üksteist ära. Saate rutem. Põrgusse olete teel niikuinii. Vähemalt säästate teisi.

Inimsuhetesse kavalalt peitunud miinid plahvatavad ja põrgu lõikab oma saaki. Õilsamad motiivid kaovad. Külmus ja ükskõiksus kasvab. Domineerima hakkavad kitsa ringi huvid. Lahendamata asjade tõttu sigineb hingedesse kibedus, ebakindlus, lootusetus, käega löömine. Siin-seal käib taimer ja järgneb uus plahvatus. Kuhu see viib on teada. Aga kust see kõik tuleb? Kes koob neid kurbi mustreid?

Keskajal kõneldi palju seitsmest surmapatust.
Superbia – uhkus ehk alpus,,
avartia – omandihimu,
luxuria – ohjeldamatu elustiil
invidia – kadedus, viltuvaatamine,
gula – õgardlus, liigsöömine-joomine
ira – vihapidamine,
acedia – laiskus, tujutus.

(vaata ka Rainer Kivi, surmapattude nimetuste eestikeelsete tõlkevastete probleem, www.hot.ee/tancred/surmapatt/2.htm)

Kõlab nagu individualistliku elustiili pahupoole musternäidis? Tegemist ikka ka üldinimlike pahedega, mida ilmestavad ühtviisi Vana Testamendi leheküljed ja tänase „Postimehe“ veerud. Ja kesk-aegsed karikatuurid kus naine ratsutab seaga ja mees koeraga.

Toodud loetelus viimane on eriti kõnekas: Acedia: laiskus, tujutus. Mis on see muud, kui tiivustava eesmärgi, ühe suurema väljakutse puudumine. Huvitav on tähele panna, et patuloetelu esimesed kuus numbrit toimivad kellegi suhtes või kellegi arvelt. Viimane on siis eelmiste tulemus. Vaadake kahe aastast last: kui ta on terve, siis tal laiskust ei esine. See saadakse külge hiljem. Liiga sageli on see suhtemiinide otsas kildudeks lennanud elu elutüdimus. Ja siis on nii nagu laulab Tepandi: Inimene sööb joob ja sureb ja see on kange külm.

No mis sa kostad

Sügis trügib edasi ja näe pole siin üldse kirjutanud. Öeldakse küll, et rääkimine hõbe, vaikimine kuld, aga mina seda juttu enam ei usu. Niisiis pean endale tunnistama, et olen suurel või vähemal määral tagasi nende tegemiste juures, millega mässasin enne Kanadasse minekut. Vast kõige suurem erinevus on see, et elame hetkel praeguse Vancouveri pastori häärberis. Aga rohkem kisub Lõpele. Seal vennaskonna juures olles on elul nagu rohkem pointi. Linnas on kõigil kiire ja tegemisi kuhjaga. Endal ka - igasugust organiseerimist. Kogudusel homme usupidu - nii me kutsume suuremat koosolekut koos kõigi põlvkondadega ja sõpradega. Shalom valmistub visioonikonverentsiks. Et kuidas edasi minna ja paremini kasuks olla Pärnu kandi rahvale. Aga Lõpel vennaskonna hulgas näed elu ja vaimuliku elu reaalsust. Kui hästi on siis, kui viimane õnnestub. Kui ruttu saadakse üle vanadest asjadest. Kui ruttu lepitakse ära, kui tekib tüli. Kui vaimulik elu õnnestub, on see arm. Selle viljad on aga täiesti käega katsutavad ja mõjuvad kõhu tundele. Tekib teo ja töötahe ja nii edasi. Eile käis vana hea sõber Pille Võsu koos soome sõpradega vennaskonnas ja tõid mõned maja ehitustegevuseks vajalikud asjad. Norra kaasvõitlejad Tom ja Holger ka paar päeva seal liikumas. Oleks ka läinud, aga mis sa kostad - kuu lõpp ja bussipileti raha otsas. Nüüd mõtlen usupeo peale ja lähen Papsaarde oma jalgratta järele.

Kuumalaine ja põlenud Benita

Üle Peipsi liigub vaevaliselt kuum tuuleõhk. Lained loksuvad laisalt randa. Eesti on tegemas kuumarekordeid. Nende eest oleme peitunud Kikitale Katrini lapsepõlvekoju, kus praegu elab Aili ning suvitab tütar Helen väikese Illimariga. Klimbisupp, värsked kartulid ja kohupiim lõhnavad laual. Hiljem täienevad need veel ahjust tulnud juustusaia ja kaneelirullidega. Imekohevad, imehead. Retsept on koka kätes, pead valmimist pealt vaatama, et aru saada. Ta rullib pärmitaigna õhukeseks, määrib võiga, keerab kihid vaheliti ja rullib edasi. Laua taga on juttude arenemise aeg. . Saame teada põlenud Benitast. Oli „kuri naaber“. Sõimas lapsi ja tegi tükke. Vaatamata sellele, et Aili teda vaatamas ja hoolitsemas käis. Vahel tegi teatrit ka. Teades aega, millal naabrid koju tulevad, pani siibrid kinni kuigi pliidiall oli veel tuli. Naabrid pidid teda siis suitsust päästma, päästeamet pidi vahel kohale sõitma. Kord oli ta raha ära peitnud ja kutsunud politsei. Mustveest teda hooldama tulnud noor naine oleks äärepealt süüdi jäänud. Aga Aili oli sarnast olukorda unes ette näinud. Ei saa olla, et varastati. Küllap peitis ise, minge vaadake aidast sealt ja sealt. Raha leiti. Noor naine süüst puhas. Beniita elulõpp vääriks aga Mr. Poirot sekkumist. Benita juures toimus tulekahju. Õlgadest allapoole oli ta keha tules hävinud. Tuli olla lagundanud ka luud. Tuli oli haaranud kindla ala, põletanud läbi võimsad põrandatalad, põletanud köögi lauda veidrakujulise augu ja seejärel praktiliselt taas kustunud. Inimsed leidsid Benita büsti keset suitsu ja segadust. Põlengu põhjusena olla raportis mainitud „tundmatut ainet“ Kuumalaine jätkub, me mulistame Peipsis. Naudime vaadet veeväljale läbi avarate akende. Viiteistaasta tagune lugu seisab aga siiani lahenduseta. Meenutab sõna mis ütleb. …aga mõnede töö põleb ära, ise nad pääsevad otsekui läbi tule.

Teiselpool seda planku toimusid 15 aasta eest kummalised lood. Plank on sai tookord ehitatud selleks, et kummalise ja tavapärase maailma vahel oleks vahe. Aga niipalju üllatavat satub ikka siiapoole planku.

Lõpusirge

Homme on see päev, mil British Airways lubab meid Issanda abiga Londoni ja sealt Helsingisse viia. Sealt edasi loodame laupäeval Eesti pinnale jõuda.
Täna õhtul olime koos oma sõprade Anne, Peteri, Astridi ja Thomasega. Nemad aitasid meid siia maanduda ja nüüd ka lendu tõusta ning on olnud sõpradeks vahepealsel ajal. Deep Cove oli sajus. See on Vancouveri kõige märjem paik. Ometi elavad ka siin inimesed ja naudivad hämmastavat vaadet. Kõik kasvab lopsakalt. Saab märgi farewell pilte. Täna hommikul külastasime koos Sette, Anni ja Ernaga Meidat, kes kolis nüüd pärast oma kaasa lahkumist Abbotsfordi ühte kenasse pansionaati. Sain seal jäätise taustal pilli mängida. Meida on üks rõõmualtim vanaproua, keda oleme vist iial kohanud. Ta on endalegi ootamatult leidnud uuesti üles rõõmu ja tal näib olevat tugevnev otseside kohaga, kus seda toodetakse. Niipalju juhtus täna.
Eile viis meretee meid Bowen Islandile. Seekord koos Ainoga. Väikese küla keskuses on vist ainult see võimalik: gelato on käes, istud lahti tegemata päevavarju all, aeg ei liigu. Roostes ninaga puiduspooniga kaetud eelmise sajandi Cadilac on vaatevälja keskel. Naised on nüüd kaadrist väljas poodides. Kaks poissi hõikavad teineteisele lõppenud koolipäeva. Siis on naised kaadris sees. Jutt kerkib teisele tasandile. Pühapäeval kihlusid Karl ja Terje. Nüüd on nad oma pildid meile saatnud. Me armastame neid mõlemaid.
Bowen Islandilt tagasi jõudes ootas meid West Vancouveris Erli, et koos Tomahawki minna. See on indiaani restoran, kus pakutakse puutaldrikutelt steaki. Enne veel nägime ära Erli kookospähklipuu, millest ta oli ka laulu teinud. Laul algas Hawail ja lõppes Hiiumaal. Läinud pühapäeval oli meil viimane koosolek siin. Tore oli kohata Tarmo Toomi koos kaasaga ja Andres Rebast. Nüüd, viimasel nädalal selgus ka, et Erna Kirves on tsitrimängija (duurikannel) ja nii me siis koos moodustasime muusikagrupi. Tiiu tuli madoliiniga ka appi. Mõtlen, et eestlasel on eriline side just laulu ja keelpillimänguga. Palju siis talutares neid klavereid ja oreleid oli. Seda muljet jätkus kiriku allsaali kohvilauda ka. Nüüd oleme peaaegu valmis minema kodu poole. Varsti Kata-Joni pulmad ja siis Karli-Terje... Ja veel tuhat põhjust, miks Pärnus olla.

Sõbrad-inimesed: ühendus ja hüvastijätt.

Eile oli päev erakordsete inimestega. Hakkas see kell 1 öösel, kui me eesti sõbernaaber Karin teatas, et teised sõbrad Helver ja Ermo olid istutanud me eesti akna ette kasemetsa:) Mõni hetk hiljem õnnistati Sool ja Valguses Terje, Chris ja Kaido (Pikk ja pikkade lahedate kirjade autor) ja meil oli õnn seda skaibi vahendusel jälgida. Siis saabus jumalateenistuse aeg meil siinse aja järgi. Thomas Kirves avas koosoleku mõttega sellest, et igal ühel on oma koht. Isegi elektripuuril sümfoonias - nagu tal just nähtud. Endel Meiusi oli läbisõidul, tervitas, tõi uudiseid raadio tööst. Erakordne oli ka see, et teenistusel rääkis ja laulis Perry Springman ning ta kolmeaastane poeg ukulelel. Ehkki ta on ligi 50 korda Eestis käinud, sh me kodus Papsaares, kohtasime me teda alles Vancouveris, kui Maarja ja Paul olid siin. Pärst teenistust paistsid ta plaadid minevat nagu soojad saiad. Ja ma ei ole veel kunagi nii õnnelikku 96 aastast Annit ja pisut nooremat Meidat kallistamas näinud. Nägin et täielisusest ei lahuta neid miski. Perry "Randsomed" enne leivamurdmist. Kes pole veel kuulnud, kuulake...
Õhtu saabudes läksime Andrese abil Lepikute Anne ja Peteri poole. Nad olid lahkelt avanud oma kodu uksed, et saaksime mitmete sõpradega lahkumispidu korraldada. Seal olid kokku tulnud: Raimond, kelle Shakespeare esitust mäletavad isegi kümneaastased lapsed. Marje ja Alar , kes on julgustasid muu hulgas meid "Pääsukese" üritust korraldama ja see läks ka kenasti korda; nende poeg Anton kes laulab hästi U2 ja Neil Youngi laule ja tütar Liisa, kes on abielus austerlase Richardiga. Nad ootavad oma esimest last ja tantsivad ikka eesti ja autsria rahvatantse. Perenimi neil huvitavalt eestipärane: Hein. Anne ja Aarne Tork elasid mitu aastat Eestia alates 93 ndast selleks, et me lennundus saaks oma Boengid Aerofloti lennukite asemel; samal ajal sai Jää-äär omale erakordse kitarrimängija,Aarne. Lepikute juurde oli kokku kolm kitarri ja ukulele kohale tulnud. Perry oli seal sedapuhku oma 5 aastase tütrega, kes täiendas ta laule spontaanse koreograafiaga. Perry leiab, et Eestis on ta laulud teeninud inimesi, mitte ainult neid lõbustanud. Loodab seda teha jälle järgmisel suvel. Maiet ja Ednat oli tore taas kohata. Nad on mõnel hetkel päästnud Katrini siin üksindusest. Eddy ja Eneli olid juba siis, kui siin alustasime, osa võtamas me reedestest kooskäimistest. Aino Uus on aidanud meil elus püsida oma vaimuliku julgustusega. David Bornman West Coast Christian Felowshipist oli tulnud koos oma naise Tinaga. Salt and Light rahva kaudu Inglismaal ja Pauli ja Maarja abil sündis see kontakt. 70-80 aastatel puhkenud ärkamise käigus oli kirik täitunud usklikus saanud selleaegsetest pikajuustelistest noortest. Nüüd on see elujõuline kogudus, millel ka oma lasteaed ja riikliku õppekavaga kool.
Täna siis läheme naisringi koosolekule, mis välja kuulutatud kui muusika õhtu. Erna Kirves ja Tiiu Jääger on lubanud tsitri ja mandoliini taas käiku võtta. Ja Katrin on siin hakanud uuesti flööti mängima. Minul on imeline kitarr, mis mängib peaaegu ise. Ja Arturi juurest päranduseks saadud tema rootsiaegne võimukast, minu rock'n'rolli-masin.
Kolmapäeval läheme oma pillidega Kuldse Klubi väljasõidule Kembi tallu.
Järgmisel pühapäeval on me viimane jumalateenistus siin, siis ka kohvilaud.
Olme mõelnud, et Eestisse läheme/tuleme siis kui läheme: mitte enne.

Interrupting Ehrman

Kord tuli mu äiapapa koos kahe mehega reisilt. Nad olid elevil, sest olid karu näinud. (Siin B.C.-s on neid palju, näinud oleme vaid pildil ja juttudes) Nüüd kolm meest vaidlevad. Üks ütleb, et karu oli auto ees, kaks , et oli auto taga. Milline on nüüd ajalooline tõde selle sündmuse kohta? Ühes polnud kahtlust: karu oli tee peal.

Uue Testamnendi uurija Bart D Ehrman on saavutanud vähemalt ühe oma eesmärkidest: panna inimesi mõtlema. Jutt käib raamatust: "Jesus, Interrupted" (2009) Vähemalt minu puhul on see toiminud. Paar mõtet siis ka siinkohal sõpradele, kes seda raamatut loevad. Oma raamatus väidab ta, et Uus Testament on täis vastuolusid. Need, "vastuolud" millele ta viitab, on umbes sellised, et ühes evangeeliumis öeldakse, et Jeesuse kuninglik sõit Jeruusalemma toimus eeslisäku seljas (Jh 12), teises aga , et oli emaeesel ja sälg (Mtt. 21). Samuti räägib ta erinevatest rõhuasetustest erinevates Uue Testamendi raamatutes, piibli saamisloost jne. Pole eriti raske märgata vigu, mida tüüpiliselt teevad sarnased kriitilisest piibliuurimiest lähtuvad teosed:
1. Ajaloolis-kriitiline meetod saab peamiseks piibli lugemise viisiks. Devotional reading- sellele vaadatakse vaikimisi või avalikult ülalt alla. Nimetatud meetod on siis absoluutse tõe saamise vahend ja ka selle mõõdupuu. Küsigem aga näite varal: Kas täpseim tõde Niagara Falls-i kohta oleks saavutav sel teel , et võrrelda kui palju tonne vett sekundis kukub Ameerika pool ja kui palju Canada pool? Uurida vee koostist ja põhja materjale? Uurida voolukiirust? Mõõta müra tugevust? Poeet ehk kirjanik teeks vast siiski parema töö? Kuidas mõõta kogemust, kui praam on viinud sind otse kose jalamine, nii, et oled otse veemöllu keskel? Saime seda just omal nahal tunda. "Tõe" saavutamise eelduseks ajaloolis-kriitilisel teel oleks ka, et uurija oleks neutraalne, kuid juba seda eeldust on peaaegu võimatu täita.
2. Üks näide sellest, kuidas sellist meetodit viljeldes Ehrman jt. kannavad siiski oma isiklikke tugevaid prille on suhtumine näites Vanasse Testamenti. Nomaadlikku ajastu olukordi vaadatakse läbi kristliku humanismi prillide. Ei mõisteta, et tänapäevane humaanse suhtumise nõue kaasinimesesse on kristlik pärand. Vana Testamendi puhul tuleb mõista, et rahvaste vahelise suhtlemise keel oli sõdade keel. Kui ümberkaudsetele rahvastele "oli lubatud" piiramatu vägivald, siis VT peategelasele oli lubatud vaid piiratud vägivald. (tapmine sõja olukorras, kuid mitte piinamine jne.) See oli juba edasiminek.
3. Piibel on eelkõige sügava usu raamat. Ega muidu selle kohta öelda: Jumala Sõna. Kriitilised uurijad võtavad aga aluseks skepsise, mis kummalisel kombel toitub tähenärimisest.( Täht-täheline piiblitõlgenus on kummalisel kombel aluseks täiesti äärmuslikult vastandlikele vooludele.) See on vastuolu. Teada on, et iga valdkonda tuleb uurida lähtudes eelkõige selle enda paradigmast. Kuidas saaks ajaloolis-kriitilne uurimine õigesti kirjeldada usu pradigmas toimuvat? Kuidas saaks sääsk sünnitada elevandi? Kuidas oleks mobiiltelefoniga puid lõhkuda või haavlitega kõhtu täita:) Ise näen järjest enam, et ajalooliskriitine meetod ei kanna välja peamise ehk olulise meetodina piiblile lähenemisel. (Nagu ei kanna välja ka jäigalt tähttäheline piiblitõlgendus) Sarnaseid töid on kohati huvitav lugeda ja eks need avarda arusaamist. Samas- neis töödes - ebaoluliste faktide ja oletatavate faktide kuhjamisel saadakse tihtipeale kaugeleulatuvad valed järeldused.

Jeesus ütles kord meestele Galileas: "Järgi mind!" Kõik edasine sõltus neist kahest sõnast. Uus Testament nagu ta meil on, on lõpuks nendele kahele sõnale kuuletumise tulemus. Jeesus ei kutsunud kedagi järgima mõnd doktriinide süsteemi või "absoluutset tõde". Ta kustus järgima üht Isikut. Tõde on selles Isikus, kellest tunnistab Uus Testament. Jüngrid, kes jäid talle ustavaks kuni märtriurmani - nende ja nende kaaslaste tunnistus on piisavalt usaldusväärne. Kollektiivse päheõppimis- ja sündmuste edasiandmise kultuuri tõttu oli sel tunnistusel head eeldused jõuda meieni. Selle tunnistuse tõekõla on kaugelt tugevam kui miski muu, mida veel saaks öelda.

Küpsetaja ja rahu

Baker on vulkaan, kuhu saab autoga peaaegu otsa sõita. Ei ta andnud rahu, sest iga kord, kui siit edela poole vaatan, see jurakas ameerika piiri taga kükitav küpsetaja vaatab vastu. Kümme tuhat jalga kõrge. Et siit pildilt teda leida, on usku vaja. Et ilm oli peaaegu hea ja meil oli kasutada Erli auto, siis tuli ta väljakutse vastu võtta. Mere ääres säras päike. Mägede vahele aga mere rõõm alati ei ulata. Seal on omamoodi rahu. Kõigepealt möödud kenadest farmidest sõites Päikeseloojaku Teel, siis veidi vähem kenadest farmidest ja kenamatest külapoodidest, siis on ainult mets, kuna suusahooaeg on läbi ja suuskadest tehti aed, siis enam kedagi vastu ei tule, oledki oma sõbraga täitsa kahekesi tühermaal, mis minu jaoks ongi üsna ligilähedane ülimale õnnele. Maantee (alpine highway) läheb edasi ja on täitsa heas korras.

See on nüüd juba täielise vaikuse piirkond, viimase tunni jooksul pole kohanud hingelistki. Mõni üksik lind ehk laulab. Kevad pole siia veel jõudnud, raagus puud jäid allapoole.

Siin on hanged nagu läinud talvel eestis

Selle pildi nimi on: too close to the Mountain. Ikka Bakeri mägi, ainult teise nurga alt võetud.

Nojah. Hea küll. Oleme juba peaagu üleval ka. Võtame oma rahu kaasa ja läheme alla tagasi. Aga see, mida nimetatakse mäeks, see seal üleval, sellest ei tea me midagi. Liiga lähedalt ei näe.

26. aprill

Kirsiõied kukuvad täna maha. Suure tuule iil raputas aknaklaase. Maarja ja Paul asuvad koduteele. Hommikuks peame Seatlles olema. Tänane päeav oli Sallt and Light siinse koguduse pastori Dave ja pärast Sette seltsis. Automaatvastajas on kena küllakutse.

Suhtelisi tähelepanekuid

1. Abielul on iga. Lehed, õied, viljad. Kes viitsiks lõputult korrata lehtede staadiumit?
   


2. Ükski abielu ei toimi iseenesest. Mõned abielud on muutunud juhitamatuks, sest keegi ei juhi, teised sellepärast, et juhte on liiga palju.
   


3. Kristus armastab kogudust, mees armastab naist, naine usaldab mehe juhtimist. Vigu esineb ainult võrrandi kahes viimases osas.
   


4. Naisele võib veel andeks anda, kui ta lajatab sõnaga „lahutus,“ kes andestab aga mehele?
   


5. Abielude kolm hauakaevajat: kõrg(k)us, kiirus, kaugus. Ja kolm labidat: vaikimine omavahel, nöökimine teiste ees, sasipundar südames.
   


6. Kaks kraavi ustavuse teel: fantaasia, et kusagil on aas haljam ja fantaasia puudus, kuis kaasaga sinna saada.
   


7. Iga suhte imerohi: mõistmine, et olen vaid vabaksostetud ori.
   


8. Suhete multivitamiin: igas hinges on mingi hea kirg. Kui märkad, käi teisega kaasas veel üks teine miil.
   


9. On armu värv, töö ja pingutuse värv, kannatuse värv, on rahulolu ja väsimuse värv, puhkuse värv, on taeva värv. Hall argipäev – kes käsib kõiki värve omavahel kokku segada?
   


10. Hingamispäev: kaasa pole Jumala asemik maa peal, kuigi vahel on ta Tema hääl.

Canada Tastes Victory

Olympia lõpplahendus on siinse tänase päeva sündmus. Pärast teenistust läheme Katriniga vaatama, milline saab selle lõpplahendus Canada jaoks. Canada Hokey Place lähedale suurte ekraanide ette olid kogunenud rahvahulgad. Pinge oli ohus nagu noaga lõigata. Küsin Hokey Place väravavahilt mööda minnes, mis seis on. One-nothing for Canada vastab too. Tuhandetetel seal sees, kes maksnud ka tuhandeid ja teistele kümnetele tuhandetele väljas annab see lootust. Väljaarvatud neile, kes kannavad hõlma all USA lippu. On julgeid ka, kes seda näitavad. Liigume edasi, vaatame ekraane. Rahvas lööb rõkatama. 2:0 Canada kasuks. Aga siis saab USA värava. Mõneks ajaks nii see jääb. Saabub kolmanda perioodi lõpp. Paistab, et asi on tehtud. 50 sekundit on lõpuni, ameeriklased võtavad viimast. Järsku saabub platsile täielik vaikus. Isegi tavalist uuuuuuud ei käi. Litter on väravas ja normaalaeg lõpeb kaks -kaks. Platsile laskub tõsidus ja vaheaeg. Mina hakkan palvetama. Canada võidu eest! (Katrin läks vahepeal koju: väsinud.) Mida ma teen? Ma pole aastakümneid ma arvan palvetanud ühegi sporditiimi võidu eest! Nagu eile polnud ka aastakümneid rongis laulnud. Aga seda ma tegin eile eestlaste ballilt tulles. Sest seal oli üks noorte punt kes nägi mu kitarri ja palus tungivalt ja mu abikaasa läks nende poole üle!. Ooooooh!. Nii ma siis viimaks laulsin Blind Man´i ja Perry and Poor Boys´Ransomed. Kui jõudis kätte Jesus Christ, siis sai ta aplausi. Paistab nii, et ta ei ole oma populaarsust Canada noorte hulgas kaotanud!

Ja täna siis: miks Canada peaks võitma - kui Jumal seda olukorda vaatab. hakkasin ruttu põhjuseid leiutama: Külalislahke rahvas: eestlasi nii palju vastu võtnud. On see piisavalt "suur" põhjus? Pole pidanud imperialistlikke sõdu -ehk parem? Pingutanud nii palju kogu värgi korraldamisega, valand higi, pisaraid? On selle ära teeninud. Olin viimastel päevadel rääkinud inimestele koguduses ja väljaspool seda, et võitmiseks on uksu vaja. Nii väikestes kui suurtes asjades. Suurte asjade võitu õpetab meile me Looja, kes ristil heitles me võidu heaks. Usus alustavad noored sportlased. Noored usklikud ka. Kui on püsivad ja järjekindlad, saavad poodiumile. Mu usk Canada võidusse hakkab tasapisi taastuma. Erakordne rõkatus rahva hulgast annab teada, et nii see läheb. 3:2 saabub Canada suur võidupäev. Värava lööb 87 all mängiv Crosby, kes saab rahvuskangelaseks. Kõlab Oo Canada läbi ekraanide ja rahva hulgast. Võitjad on poodiumil. Lähen siis võidurongkäiguga kaasa. Uskumatu rongkäik see on. See võidumeeleolu järjest kasvab kui lisandub staadionilt tulnud rahvas. Kui kesklinna Cranville streedile on juba peaaegu tund aega kestnud lakkamatu lärm: trummid, inimhääled, pasunad. Inimesed ronivad latrenapostide ja bussipaviljonide otsa, et oma rõõmu väljendada. Canadal nüüd kulda rohkem kui mis iganes rahval kunagi olnud. Crosby löödud värav saab kogu Canada võiduks. 87-t kandvaid inimesi tekib juurde. Ja mõtlen: nii saavutas ka Kristus kord võidu oma rahva heaks.

Kui te ei saa kui lapsed...

SIIS:

seisate meeletus järjekorras, et pildistada ennast ja olümpiatuld ilma traataiata,

ja veel meeletumas, et osta omale Hudson Bayst olümpiariideid,

samuti, kui tahate korralikku restorani sööki-jooki

ja eriti veel Šveitsi oma,

AGA

kui te saate kui lapsed,

siis saate otsatult fanni, nii kesklinna tänavatel nuge loopides

kui ka Granwille Islandi kultuuriolümpia hoovides

aidates artiste või neid pildistades

kõndides suurte jalatugedega mööda linna

ja kujutledes, et oled tiivuline putukas

ja oled rahul iga väikese ja suure asjaga, ning takkatraavi pärid taevariigi ka!

Matteuse Evangeelim 18:1-5

Canada riigiusk

5 olümpiapäeva on toonud Canadale kaks kulda. Maelle Rickeri lumelauasõit, eelnevad medalid ning hokivõit Norra üle on lennutanud kanadalaste rahvustunde taevasse. Sündmusi, mis ühendaks kogu rahvast, ei tule ju siin tithti ette. Meil eestlastel kergem, laulupidu iga nelja aasta tagant.Võibolla ongi kaks miljardit dollarit riigi raha seda väärt, et kasvõi kuuks ajaks selline olukord saavutada. Superlugu, milles saab osaline olla, on siiski inimhinge vajadus. Midagi kõikehõlmavat. Midagi, kus saab hõigata "we believe!" Midagi, mis pakub piisavalt draamat ja võidurõõmu. Midagi, kus saab öelda meie võitsime, mis sest et istuti teleka taga, või ergutati platsi äärest. Lõunapoolne naabrerriik ja mõned teised teevad negatiivseid pressiteateid korralduse apsudest. Ehk väljendavad nii salakadedust. Aga kanadalsed on õnnelikud, mis sest, et suur olümpiatuli on traataia taga ja pääsmed Cyprus Mountainile tuleb tagasi müüa. Kuigi jah seegi läheb mööda, sest nii kallist rahvausku ei saa isegi Canada sugune riik kaua lubada.

Ja siis veel: see mis meid kristlasi ühendab ja võidurõõmu pakub - selle hinda ei suuda keegi kokku lugeda.

Olymiatuli ja kirsiõied.

Nii see on. Taliolümpiatuli käib kirsiõite vahel ringi. Siin mees jookseb sellega me naaberlinna(jao)s Surrey-s. Homme meie linnas. Reedest avamist loodame vaadata sõprade seltsis telekast.

Kuumalaine

Täna Greater Vancouveri lõunapoolses otsas 13 kraadi sooja. Sooje tuuli toob meile ananassiekspress Havailt. Eile Hanna, Risto ja Saamuel lennukile saadetud. Nemad olid me tegelik tore kuumalaine. Nii neid kui meid tabasid mitmesugused Taeva päritolu kingid. Hea elada avatud Taeva all.