Canada Tastes Victory

Olympia lõpplahendus on siinse tänase päeva sündmus. Pärast teenistust läheme Katriniga vaatama, milline saab selle lõpplahendus Canada jaoks. Canada Hokey Place lähedale suurte ekraanide ette olid kogunenud rahvahulgad. Pinge oli ohus nagu noaga lõigata. Küsin Hokey Place väravavahilt mööda minnes, mis seis on. One-nothing for Canada vastab too. Tuhandetetel seal sees, kes maksnud ka tuhandeid ja teistele kümnetele tuhandetele väljas annab see lootust. Väljaarvatud neile, kes kannavad hõlma all USA lippu. On julgeid ka, kes seda näitavad. Liigume edasi, vaatame ekraane. Rahvas lööb rõkatama. 2:0 Canada kasuks. Aga siis saab USA värava. Mõneks ajaks nii see jääb. Saabub kolmanda perioodi lõpp. Paistab, et asi on tehtud. 50 sekundit on lõpuni, ameeriklased võtavad viimast. Järsku saabub platsile täielik vaikus. Isegi tavalist uuuuuuud ei käi. Litter on väravas ja normaalaeg lõpeb kaks -kaks. Platsile laskub tõsidus ja vaheaeg. Mina hakkan palvetama. Canada võidu eest! (Katrin läks vahepeal koju: väsinud.) Mida ma teen? Ma pole aastakümneid ma arvan palvetanud ühegi sporditiimi võidu eest! Nagu eile polnud ka aastakümneid rongis laulnud. Aga seda ma tegin eile eestlaste ballilt tulles. Sest seal oli üks noorte punt kes nägi mu kitarri ja palus tungivalt ja mu abikaasa läks nende poole üle!. Ooooooh!. Nii ma siis viimaks laulsin Blind Man´i ja Perry and Poor Boys´Ransomed. Kui jõudis kätte Jesus Christ, siis sai ta aplausi. Paistab nii, et ta ei ole oma populaarsust Canada noorte hulgas kaotanud!

Ja täna siis: miks Canada peaks võitma - kui Jumal seda olukorda vaatab. hakkasin ruttu põhjuseid leiutama: Külalislahke rahvas: eestlasi nii palju vastu võtnud. On see piisavalt "suur" põhjus? Pole pidanud imperialistlikke sõdu -ehk parem? Pingutanud nii palju kogu värgi korraldamisega, valand higi, pisaraid? On selle ära teeninud. Olin viimastel päevadel rääkinud inimestele koguduses ja väljaspool seda, et võitmiseks on uksu vaja. Nii väikestes kui suurtes asjades. Suurte asjade võitu õpetab meile me Looja, kes ristil heitles me võidu heaks. Usus alustavad noored sportlased. Noored usklikud ka. Kui on püsivad ja järjekindlad, saavad poodiumile. Mu usk Canada võidusse hakkab tasapisi taastuma. Erakordne rõkatus rahva hulgast annab teada, et nii see läheb. 3:2 saabub Canada suur võidupäev. Värava lööb 87 all mängiv Crosby, kes saab rahvuskangelaseks. Kõlab Oo Canada läbi ekraanide ja rahva hulgast. Võitjad on poodiumil. Lähen siis võidurongkäiguga kaasa. Uskumatu rongkäik see on. See võidumeeleolu järjest kasvab kui lisandub staadionilt tulnud rahvas. Kui kesklinna Cranville streedile on juba peaaegu tund aega kestnud lakkamatu lärm: trummid, inimhääled, pasunad. Inimesed ronivad latrenapostide ja bussipaviljonide otsa, et oma rõõmu väljendada. Canadal nüüd kulda rohkem kui mis iganes rahval kunagi olnud. Crosby löödud värav saab kogu Canada võiduks. 87-t kandvaid inimesi tekib juurde. Ja mõtlen: nii saavutas ka Kristus kord võidu oma rahva heaks.

Kui te ei saa kui lapsed...

SIIS:

seisate meeletus järjekorras, et pildistada ennast ja olümpiatuld ilma traataiata,

ja veel meeletumas, et osta omale Hudson Bayst olümpiariideid,

samuti, kui tahate korralikku restorani sööki-jooki

ja eriti veel Šveitsi oma,

AGA

kui te saate kui lapsed,

siis saate otsatult fanni, nii kesklinna tänavatel nuge loopides

kui ka Granwille Islandi kultuuriolümpia hoovides

aidates artiste või neid pildistades

kõndides suurte jalatugedega mööda linna

ja kujutledes, et oled tiivuline putukas

ja oled rahul iga väikese ja suure asjaga, ning takkatraavi pärid taevariigi ka!

Matteuse Evangeelim 18:1-5

Canada riigiusk

5 olümpiapäeva on toonud Canadale kaks kulda. Maelle Rickeri lumelauasõit, eelnevad medalid ning hokivõit Norra üle on lennutanud kanadalaste rahvustunde taevasse. Sündmusi, mis ühendaks kogu rahvast, ei tule ju siin tithti ette. Meil eestlastel kergem, laulupidu iga nelja aasta tagant.Võibolla ongi kaks miljardit dollarit riigi raha seda väärt, et kasvõi kuuks ajaks selline olukord saavutada. Superlugu, milles saab osaline olla, on siiski inimhinge vajadus. Midagi kõikehõlmavat. Midagi, kus saab hõigata "we believe!" Midagi, mis pakub piisavalt draamat ja võidurõõmu. Midagi, kus saab öelda meie võitsime, mis sest et istuti teleka taga, või ergutati platsi äärest. Lõunapoolne naabrerriik ja mõned teised teevad negatiivseid pressiteateid korralduse apsudest. Ehk väljendavad nii salakadedust. Aga kanadalsed on õnnelikud, mis sest, et suur olümpiatuli on traataia taga ja pääsmed Cyprus Mountainile tuleb tagasi müüa. Kuigi jah seegi läheb mööda, sest nii kallist rahvausku ei saa isegi Canada sugune riik kaua lubada.

Ja siis veel: see mis meid kristlasi ühendab ja võidurõõmu pakub - selle hinda ei suuda keegi kokku lugeda.

Olymiatuli ja kirsiõied.

Nii see on. Taliolümpiatuli käib kirsiõite vahel ringi. Siin mees jookseb sellega me naaberlinna(jao)s Surrey-s. Homme meie linnas. Reedest avamist loodame vaadata sõprade seltsis telekast.

Kuumalaine

Täna Greater Vancouveri lõunapoolses otsas 13 kraadi sooja. Sooje tuuli toob meile ananassiekspress Havailt. Eile Hanna, Risto ja Saamuel lennukile saadetud. Nemad olid me tegelik tore kuumalaine. Nii neid kui meid tabasid mitmesugused Taeva päritolu kingid. Hea elada avatud Taeva all.

Jõulusaabumine

Mis on parim kingitus? Eks ikka kui saab näha üht last.

Ja siis veel inimesi, keda ta ühendab.

Lennuk saabus õigel ajal, kuigi paari päeva eest oli Amsterdami lennujaamas suur lumesegadus. Oleme ülitänumeelsed, et Hanna, Risto ja Saamueli saabumine sai teoks.

Sette kustus meid Willingtoni kiriku jõuluürituse peaproovile. Selle kiriku üks tore vanapaar pidi meid autole võtma. Nagu ikka - leiame endale tegevusi. Ja siis lifti. Meil on tööjaotus. Mina kustun lifti, Katrin ksututab tulesid ja lukustab uksi. Seekord tuli lift liiga vara. Liftis avastame - võti jäi väljapoole ukse ette. Lift sõidab, tagasi ei saa. Te ei tea. mida see tähendab meie ülituravlises majas. See on elektrooniline võti. AINULT sellega saab meie korrusele. Ka trepi kaudu, kui soovi on. Ilma võtmeta ei tasu soovida. Läksime etendusele ja otsustasime probleemiga tegelda pärast.
Willingtoni kirik oli otsustanud kolida aastasse 1948. Vancouver valmistub siis tervitama jõule. Neiu maalt (Dawson Creek kutsub esile miskipärast naerupahvakuid) tuleb linna suurte lootustega - leida oma lauluga tee suurele lavale.

Esialgu satub ta aga kohvikusse abiliseks. Kuid tal on üks salarelv. Power of prayer. Selle kaudu saab kohvik päästetud ära müümisest, isa-ema abielu lagunemisest ning lõpuks avaneb tee muusikasse. Leidmata ei jää ka isiklik armastus.
Suurepärane stiilipuhas etendus on läbi. Nüüd oleme oma lukus ukse taga. Vaja proovida sisse saada. Võiks ju küll Sete juurde minna, kuid järgmisel päeval (täna) toimuvale kokkusaamisele Eesti Majas oli ju vaja veel ettevalmistusi teha. Seina peal on silt: To call the manager dial 200. Aga manager on mitu tundi tagasi koju läinud. Kell 10 tuleb keegi staffist, et pesutuba ja saunaruum lukku panna. Katrin näebki kedagi vormivestis liikumas - aga see ei tee kuulma. Katrin loodab kelleltki telefoni laenata, et helistada emergency puhuks 200 poolt pakutud numbrile. Me pole siin mobiiltelefoniinimesed. Oleme sellest õnnetusest vabad. Aga telefoniinimesi on vähe liikvel. Üks sisenev hiina naine põgenes Katrini käest kabuhirmus. Ma olen nõus loobuma ja ära minema. Kas me polnud palvetanud? Olime küll. Katrin ütles: kus sa nüüd nii ruttu loobud oma väikesest imest. Ok, olgu olgu. Kell on juba 10 läbi. Püüame kahe peale valvata mõlemat sissepääsu. Korraga Katrin hõikab - tule, saame sisse! Juhtus vähetõenäolistest asjadest kõige tõenäolisem asi. Saabus 18 korruselise maja 7. korruse elanik ehk me naaber hiinlanna koos oma kahe tütrega. Katrin ütles talle: we prayed for you to come. Nad olid õnnelikud, me ka.