Paneverythingism, teism ja krõbekana.

Mõnikord tahaks midagi tahedat ja krõbedat süüa. Sel eesmärgil oleme ju siingi mõnikord ringi liikunud. Ükskord sattusime Kristall-malli, kus sõime hiinlaste kana.
Vaimuliku kirjandusega on vahel sama lugu. Olime siin ühel vennal Johannes Eenjärvel külas. Ta pakkus oma raamatuid vaadata ja kaasa võtta. Üks autor kõitis millegipärast tähelepanu: Francis A. Schaeffer. Nii laekus mu seljakotti 4-5 raamatut. Kodus sai mu tähelepanu osaliseks üks raamat: He is There and He is Not Silent. (Ta on olemas ja Ta ei vaiki) Selles näidatakse filosoofilise loogika abil inimese jumalavajadust. Seda tehakse lühidalt, kuid sügavuti minevalt. Ta alustab me päritolu küsimusest: võimaluste hulk ses suhtes taandub kolmeni. Esimene neist: me pärineme kas absoluutselt ei millestki – teoreetiline võimalus, kuid vähesed julgevad sellise filosoofiaga lõpuni minna. Teine võimalus on, et pärineme impersonaalsest ollusest – seda teed käib näiteks panteistlik ilmavaade, aga ka loodusteaduslik ilmavaade. Kõiges on mingi elustav printsiip või vägi. Aga panteism pole õige sõna, sest see viitab teismile, mis on aga viidaks sellele, et kõige taga on Keegi. Õige sõna oleks paneverythingism. Paneverythingismil on paar probleemi. Ta võib küll öelda: „Kõik on Üks“, kuid pärast seda ei suuda ta leida erilist tähendust erisustele. Kui ta suudakski leida põhjenduse vormirikkusele, ei suuda ta seda leida vabadusele.

Lõputud read kaupa lõpututes ridades poodides. (Meie mallis on 5 km poode) Ma võin nad kõik läbi käia ainsa põhjusega: saada paremini ja odavamalt.
Moraalil paneverythingismi tingimustes pole sügavamat mõtet, sest viimaks on kõik võrdne. Moraal taandub situatsiooni-eetikaks. Sel juhul on võimalikud pärastised ebamugavused ainsaks põhjuseks, miks ma mallist krõbekana tasuta kaasa ei võta.

Kui alustame millegi vähemaga , kui Keegi, siis me endi isiksuslikkus laguneb koost. Modernistliku teadusliku maailmavaate kohaselt olen masin. Ma olen isik vaid selle tõttu, et olen keerukas masin.

Kolmas võimalus: me mõtleme oma pärinemise tagasi Kellegini.
Kui aga alustame Kellegiga, tuleb inimesel veel üks valik teha. Kas me näeme pärinevust Jumalast või jumalatest. Probleem jumalatega on see, et need pole piisavalt suured. Platon mõistis, et vajame absoluute, vastasel juhul millelgi pole tõelist tähendust. Ta mure oli aga see: kreeka jumalad olid liiga väikesed. Need ei suuda olla absoluutide asupaigaks. Nad on liiga manipuleeritavad, liiga inimlikud. Kreeka mütoloogias pole selge, kas Saatus juhib jumalaid või vastupidi.

Esiteks me vajame isikulist lõputut Jumalat. See on filosoofiline vajadus, kui otsime eksistentsi mõtet. Teiseks me vajame Jumalat, kes kätkeb endas nii ühtsust, kui ka erisusi. Vastasel juhul pole meil mingeid vastuseid. Range monoteism, mis välistab erisused Temas – seal on vaikiv Jumal. Miks peaks ta iseendaga rääkima? Võime ju käia läbi ülikooli-filosoofia või tankla-filosoofia, antiigi või kaasaja: ainult üks täidab eksistentsi vajaduse: see on judeo-kristlik kolmainus Jumal, kes on tõepoolest olemas. Mitte lihtsalt abstraktne konstruktsiooon: vaid see, et ta on tõepoolest seal.
Jumala lõpmatuse kõrval seisab inimene koos looma, lille ning parim-enne kaubaga riiulil koos kõige lõplikuga. Jumala lõpmatusest on inimene sama kaugel nagu aatom universumist.

Jumala isikulisuse kõrval seisab aga sadatuhat Metrotowni elanikku kõrgel üle Rogersi tornide, hiidsisalike ja hiirte, kes elavad unit 703 seinte vahel. Seda sellepärast, et oleme loodud isikulise Jumala palge järgi. Nii saab tähenduse me lõplikus ja isiksuslikkus.

See pole mitte ainult parim vastus, see on ainus vastus inimese lõplikusele ja isiksuslikkusele.
Nikaia usutunnistus sõnastas Jumala kolmainsuse: üks Jumal, kolm isikut. Kolmainsuse kolm Isikut armastasid üksteist enne universumi ning maailma loomist. Seetõttu Jumal ei vaja universumit nõnda nagu universum vajab teda.

Kõik filosoofiad on maadelnud üksiku ja üldise ehk erisuse ja ühtsuse probleemiga – kuni tänaseni välja, kaasaegki ei tea midagi ega kedagi, mis meid tõeliselt saaks ühendada . Yin-Yang taoline dualism on proovinud leida vastust vastandite ühtsuses, kuid ei saa muidu, kui seab ühendavaks lüliks uduse ebaisikulise Tao- (kulg) ning see kõik viib meid tagasi ebaisikulise algupära labürinti.
Kolmainus Jumal aga vastab sellele. Nikaia usutunnistuse koostajad ei leiutanud Teda, nad ainult sõnastasid selle, kellena ta ennast aastatuhande jooksul oli inimkonnale ilmutanud. Kolmainsus oli ja on olemas ning vastab sellele vajadusele.

Ma tulen mallist koju ja tänan Jumalat kõigi ostude eest. Samuti teeb õde Sette Metrotowni teises otsas. Artur Proos 3 km meist lõunas tänab eriti Jumalat, et Kanada malli asjadest saab teha eesti moodi kotlette. Kui 5 või 100 km Vancouveri poode läbi käia, leiab mõne isikupärase asja, mis mõnus selga, jalga või pähe panna. Aga selle saja kilomeetri peale pole ühtegi asja, toodet või vilja, mida Tema poleks põhjustanud ehk võimaldanud. Ka see värv, mille Rix tõi koguduse aia värvimiseks. Ma ei mõtle praegu selle peale, et tootjad tahavad raha saada, saavad ehk liiga vähe või liiga palju ja maksavad müüjatele liiga vähe; toodavad ehk liiga palju jne. Lihtsalt see fakt: 2 miljonit armast inimest siin city-s kõndimas mitme miljoni meetri kaubariiuli vahel mitme miljoni valikuga. Kuid mingi osa neist läheb õhtul koju ja tänab Jumalat vaadates või süües valitud värki (teistelegi jääb see võimalus) ja nii saab see kaubarohkus mingigi mõtte ja koos sellega nende elu. Ja see tänamise Vaim ühendab neid, kes tänavad. Kasvõi nendega, kes toodavad, aga eriti Temaga, kes laskis kasvada.