Baker on vulkaan, kuhu saab autoga peaaegu otsa sõita. Ei ta andnud rahu, sest iga kord, kui siit edela poole vaatan, see jurakas ameerika piiri taga kükitav küpsetaja vaatab vastu. Kümme tuhat jalga kõrge. Et siit pildilt teda leida, on usku vaja. Et ilm oli peaaegu hea ja meil oli kasutada Erli auto, siis tuli ta väljakutse vastu võtta. Mere ääres säras päike. Mägede vahele aga mere rõõm alati ei ulata. Seal on omamoodi rahu. Kõigepealt möödud kenadest farmidest sõites Päikeseloojaku Teel, siis veidi vähem kenadest farmidest ja kenamatest külapoodidest, siis on ainult mets, kuna suusahooaeg on läbi ja suuskadest tehti aed, siis enam kedagi vastu ei tule, oledki oma sõbraga täitsa kahekesi tühermaal, mis minu jaoks ongi üsna ligilähedane ülimale õnnele. Maantee (alpine highway) läheb edasi ja on täitsa heas korras.
See on nüüd juba täielise vaikuse piirkond, viimase tunni jooksul pole kohanud hingelistki. Mõni üksik lind ehk laulab. Kevad pole siia veel jõudnud, raagus puud jäid allapoole.
Siin on hanged nagu läinud talvel eestis
Selle pildi nimi on: too close to the Mountain. Ikka Bakeri mägi, ainult teise nurga alt võetud.
Nojah. Hea küll. Oleme juba peaagu üleval ka. Võtame oma rahu kaasa ja läheme alla tagasi. Aga see, mida nimetatakse mäeks, see seal üleval, sellest ei tea me midagi. Liiga lähedalt ei näe.
No comments:
Post a Comment