Jõulusaabumine

Mis on parim kingitus? Eks ikka kui saab näha üht last.

Ja siis veel inimesi, keda ta ühendab.

Lennuk saabus õigel ajal, kuigi paari päeva eest oli Amsterdami lennujaamas suur lumesegadus. Oleme ülitänumeelsed, et Hanna, Risto ja Saamueli saabumine sai teoks.

Sette kustus meid Willingtoni kiriku jõuluürituse peaproovile. Selle kiriku üks tore vanapaar pidi meid autole võtma. Nagu ikka - leiame endale tegevusi. Ja siis lifti. Meil on tööjaotus. Mina kustun lifti, Katrin ksututab tulesid ja lukustab uksi. Seekord tuli lift liiga vara. Liftis avastame - võti jäi väljapoole ukse ette. Lift sõidab, tagasi ei saa. Te ei tea. mida see tähendab meie ülituravlises majas. See on elektrooniline võti. AINULT sellega saab meie korrusele. Ka trepi kaudu, kui soovi on. Ilma võtmeta ei tasu soovida. Läksime etendusele ja otsustasime probleemiga tegelda pärast.
Willingtoni kirik oli otsustanud kolida aastasse 1948. Vancouver valmistub siis tervitama jõule. Neiu maalt (Dawson Creek kutsub esile miskipärast naerupahvakuid) tuleb linna suurte lootustega - leida oma lauluga tee suurele lavale.

Esialgu satub ta aga kohvikusse abiliseks. Kuid tal on üks salarelv. Power of prayer. Selle kaudu saab kohvik päästetud ära müümisest, isa-ema abielu lagunemisest ning lõpuks avaneb tee muusikasse. Leidmata ei jää ka isiklik armastus.
Suurepärane stiilipuhas etendus on läbi. Nüüd oleme oma lukus ukse taga. Vaja proovida sisse saada. Võiks ju küll Sete juurde minna, kuid järgmisel päeval (täna) toimuvale kokkusaamisele Eesti Majas oli ju vaja veel ettevalmistusi teha. Seina peal on silt: To call the manager dial 200. Aga manager on mitu tundi tagasi koju läinud. Kell 10 tuleb keegi staffist, et pesutuba ja saunaruum lukku panna. Katrin näebki kedagi vormivestis liikumas - aga see ei tee kuulma. Katrin loodab kelleltki telefoni laenata, et helistada emergency puhuks 200 poolt pakutud numbrile. Me pole siin mobiiltelefoniinimesed. Oleme sellest õnnetusest vabad. Aga telefoniinimesi on vähe liikvel. Üks sisenev hiina naine põgenes Katrini käest kabuhirmus. Ma olen nõus loobuma ja ära minema. Kas me polnud palvetanud? Olime küll. Katrin ütles: kus sa nüüd nii ruttu loobud oma väikesest imest. Ok, olgu olgu. Kell on juba 10 läbi. Püüame kahe peale valvata mõlemat sissepääsu. Korraga Katrin hõikab - tule, saame sisse! Juhtus vähetõenäolistest asjadest kõige tõenäolisem asi. Saabus 18 korruselise maja 7. korruse elanik ehk me naaber hiinlanna koos oma kahe tütrega. Katrin ütles talle: we prayed for you to come. Nad olid õnnelikud, me ka.

CARPE DIEM

Et esimene detsember hästi kinni püüda, ärkasime koos päikesega, et jõuda Bowen Islandile. See päev vääris püüdmist Katrini sünnipäeva tõttu. Vihmaperiood oli otsustatud selleks päevaks peatuda. Siinne eripära on, et linna transpordiga võib poole eesti suuruse ala läbi sõita. Kuhu see transport just täpselt ulatub, sellest arusaamine on võtnud veidi aega. Nüüd selgus, et see ulatub ka väikesesse asulasse nimega Horseshoe Bay ehk Hobuseraua Laht. Sealt veel 20 min praamiga ja ongi hoopis teine maailm. Saar, mida armastavad kunsti-inimesed. Selline pisike, nagu meie Kihnu... Vaikus, ilusad majakesed, metsaga kaetud mäed, ja nende vahel väiksesed jumalaotsijate kogukonnad. Üks selline - L´Abri - oli me teekonna eesmärk.

L´Abri on rajatud Francis ja Edith Shaefferi poolt. Esimene peakorter oli ja on Sveitsis. Inimesed tulevad kokku, et saada vastuseid oma keerulistele küsimustele. Teised tulevad, et kogeda ehedat kogukonda. Ühes veedetud aegki vastab mõnele küsimusele.

Canada L´Abrit hoiavad üleval kaks noort peret: Clark ja Jeff oma kaunite naistega. Mõlemad Regent College läbi teinud mehed ja leidnud oma tegevuspõllu siin. Kohv on saare parim ja pererahvas oskas me olemise mõnusaks teha.

Ja kogu ilusat sünnipäevast päeva kroonis postkastist leitud kiri lastelt. Kirja sees oli sünnipäeva kaart ja kaardi vahel kõik need armsad :

Tänutäht

Suur tänu kõigile, kes meile külla tulid ja päeva heaks tegid! Tänu ka Temale kes annab aastaid ja aegu!

Torti võiks ikka korralikult lõigata!

Hea küll. See oli esmaspäeval naisringi koosolekul, panin pintsaku selga. Erlil on sidemeid Vancouveri parimate tordimeistritega, selles pole kahtlust.

See pilt pole just täpselt sünnipäevast, vaid kenast õhtust Orpheum Theatre,s Mozarti muusikaga, kuhu Thomas meid viis. Aga see sobib siia lõpetuseks. Ja suur tänu teile, kes facebooki ka skype teel tervitusi saatsite.

A Short Introduction to Systematic Atheism

Puhta ateismi kiituseks

Läinud nädalal saime kolm kirja kodukandist, mis panid mõtlema.
Ühes rääkis pikk Kaido, kuidas ta palve teel on suitsetamise maha jätnud ja uurib pühakirja. Teises jutustas Kairi, kuidas Jumala puudutus päästis ta abikaasa kahest ebameeldivast operatsioonist. Kolmandas kirjutas Ester, kuidas tarkadel eestlastel on raske sellist asja uskuda. Neid ei veena arstide tõendid, nad räägivad sensitiividest ja inimese jõust.

Jäin siis mõtlema, et tahaks kohata mõnda eestlast, (või keda iganes) kes loogiliselt kaitseks ateismi. Järjekindel jumalaeitaja peab ju sooritama mõned kaelamurdvad usuhüpped. Kõigepealt peab ta uskuma kõige olemasoleva isetekkimist. Ta peab loobuma igast lootusest saada vastuseid inimese päritolu või imimeksistentsi mõtte kohta. Tema jaoks ei saa olla ühtegi vastust peole enda väljamõeldute. Pole ju kedagi suuremat, kes neid annaks. Ta ei saa ka kindalt usaldada kaasinimest. Kes teab, mis on fasaadi taga. Tema jaoks pole midagi mis oleks inimeste üle, mis neid ühendaks. Pole Jumalat ega vaimu, mis seoks inimolu tervikuks. Vastust ei saa tulla ka kaasinimeselt. See on ju vaid hästiorganiseeritud masin. Ehk koguni evolutsiooni väärprodukt? Pealegi võivad teda petta meeled. Kuid meelteandmed on ainuke ateisti infokanal välisilmast. Ta peab uskuma oma meeli. Ta jõuab paika, kus peale oma toreda mõistuse pole midagi kindlat. Parim maailmapilt sellele, kes ühtegi vastust ei taha. Kes suudaks elada sellise õudse maailmapildiga? Ei, taolistt teed pole ma kedagi kohanud käimas.

Ei, targad kaaskodanikud segavad panteismi, šamanismi, ida religioone ja nimetavad seda suppi tarkuseks. Nad nimetavad kristlust vandenõuks ehk ajupesuks ja kogudusi sektideks, kuid on seejuures hämmastavalt harimatud piibli ehk ka kristluse suhtes. Nende haritus paistab piirduvat Da Vinci koodi ja muu säärase jamaga. Nad pole vist kunagi ilma eelarvamuseta avanud Johannese evangeeliumit. Nad on seejuures äärmiselt dogmaatilised, raiuvad oma "tõdesid" toomata loogilisi põhjendusi. Vaadaku need "targad" vaid neid sadu tonne raamatuid, midanimetatakse piibli kriitikaks. Paljud autorid pole olnud tõsised usklikud, vaid huvilised uurijad. Vaatama tohutule äärmiselt karmile uurimisele ja kriitikale on piibel vastu pidanud. Pangu nad siia kõrvale mõni teine usk või filosoofia, milles oleks midagi sarnast. Pole olemas sellist asja nagu islami teaduslik kriitika. Ida religioonid (budism) on liialt subjektiivsed, et üldse alluda ajaloolis-kriitilisele meetodile. Üheski maailmavaates pole olnud niipalju ausat küsimist kui kristluses.
Selle jaoks, kes tahab vastuseid, on maailmapilt koos sellise kolmainsa supercommunityga,
keda oleme harjunud kustuma Jumalaks, täiesti loogiline. Armastus Isa, Poja ja Vaimu vahel on kandnud kõnet nende vahel igavesest igavesti. Jumal ei pea rääkima õppima selleks, et sinu ja minuga tegeleda, ta on seda alati teinud.

Taevariigi saamine.

„Õndsad on need, kes on vaimus vaesed, sest nende päralt on taevariik.“

Matteuse 5:3

Mingil ajal valitsesid lääne mõtteviisi insenerid ja akadeemikud. Insener mõtles välja kaasaegsed taparelvad ja panid aluse virtuaalmaailmade sünnile. Akadeemik vaatas maailma läbi mikroskoobi ja kirjeldas seda oma neutraalse kabineti sinivalges vaikuses. Ütles siis, kuhu suundub homne teaduse ja tehnika võidukäik.
Mitte enam nüüd. Akadeemia koha on vallutanud reporterid ja kommentaatorid. Need tihtipeale käredad ja iseteadvad tüübid näivad koguaeg püsivat toimuva laineharjul. Nad toovad su koju kätte sündmuste sooja vere ja hajumata suitsu. Neist sõltub, mis moes ja mis mitte. Nad kergitavad ja langetavad valitsuskabinette. Nende täpselt tuunitud tõekesed tabavad alati kuulajate närve. Suuri tegijaid jäljendavad arvukate portaalide püsiasukad. Neil puudub aga armulikkus, mis aeg-ajalt iseloomustab suuremaid tegijaid. Arvuti anonüümses vaikuses võib põrutada täie rauaga, kartmata vastu lõugu saada. Ilkumine saab ja tögamine saab üha enam kultuuri osaks. Reaalajas toimuv paisub lõputult ning igavesest homsest saabki igavene täna. Ainult milline?

Tegija-pretendentide põrgulärmis pole taevariigile ruumi.

Suure usuga inimese jaoks on taevariik üks kirjeldamatu kirkuse paik.
Ka vähema usuga inimene saab aru, et see on midagi ülevamat kui maine igapäevareaalsus. Seal asuvad üllad ideed. Vennalikkus ehk vendlus näiteks. Muidugi ei saa sellist asja eksisteerida ennast täis ja uhkete inimeste vahel. Ka liig-mugavus lõpetab selle kiirelt. Aga need on ainult viljad mida mu umbrohupõõsas proovib kanda.

Mullusel suvel olime Assiisis, paigas kus Fransiscus oli 800 aasta eest elanud ning kogunud omale suure järgijaskonna. Istusin paigas kuhu tema ja ta lähemad kaasvennad olid maetud. Elus ja surmas lahutamatud. Eluviisiks olid nad valinud isiklikust omandist ja enese-kesksusest loobumise, „vaesuse Kristuse pärast.“ Seal istudes sajandeid hiljem tabas mind aga mingi kirjeldamatu rikkuse tunne.

Thanksgiving

Istusin tänupüha hommikul valges tugitoolis ja ootasin päikese tõusu. Taevas ja mäenõlvad muutsid värvi iga hetkega. Oli aega joosta mööda sakilisi mäetippe, sest silmipimestav päike oli veel nende taga varjul.
Esimesed asunikud Ameerika mandril tõid tänu Jumalale. Nad olid uue lõikuseni vastu pidanud. Ja nii aastast aastasse. Ameerikas on siiani tänupüha suurim päev aastas. Lahutamatult koos kalkunipraega. Isegi jõulud jäävad selle varju. Tullakse koos perekondadena tänus ja austuses Jumala lähedusse. Ka meie, juba kaks kuud siin võõrsil, mis polegi võõras. Ja kõik need eelmised aastad kodumaal pidasime vastu järgmise lõikuseni. Vahel ka järgmise hommikuni. Rõõmsaks teeb. Ei tea, et Eestimaal rahval oleks kombeks tänupüha tähistada. Mille üle me üldse rahvana oleme Jumalale tänulikud? Ja õnnelikud? Kiriku-perekond on läbi igasuguste keeruliste aastate leidnud põhjust oktoobri teisel pühal kirikut kõrvitsate ja muude värvilistega dekoreerida. Ikka selleks, et öelda: Jumal on ustav olnud ja austust väärt.
Veeretasime siin Alariga kõrvitsaid ja õunu ja muud ilusat lauale ritta. Alarile meenus, kuidas teda kunagi, kui ta NL armeest koju pääses, Immaanuelis kohe kiriku kaunistamisele kaasa haarati:

Läinud laupäeval tegin midagi mida ma oma 17 aastat polnud teinud. See lugu algas aga varem. See oli aasta 1984 kui saabusin tagasi NL-i sõjaväest. Jõudsin Pärnusse, kus oli mu naisekodu - otse Immaanueli palvemaja kõrval. Palvemajas tehti just remonti. Joosep Tammo andis mulle värvipintsli ja lubas mul värvida hallikas-violetse tooniga väikest kambrikest kiriku eeskoja kõrval, mis vääris küll nimetust C aga mitte W. Aeg oli suvi. Värv - nitro. Siis saabus sügis ja oktoober. Kogudus asus tähistama lõikustänupüha. Kuna elasime koguduse majas - äiapapa Kure korterist olime mu naisega hõivanud kaks väiksemat tuba - saime ettevalmistustest osa. Paigutasime kõrvitsaid, muid juur-ja puuviljalisi ja moosipurke koguduse saali, kantsli ette lauale ja pingile. Kindlasti oli seal ka üks leib. Sügise värviküllus pääses nii kirikusse Loojat kiitma.
Aastad läksid. Tulid päevad, kus Issand pani raudeesriide eesti laulurõkatuse saatel roostetama ja lagundas selle siis täiesti. Siis sai palju ringi käidud, enamasti taevase kuningriigi ja maapealsete inimeste tarvis. Aga lõikustänupüha kaunistusi me enam ei sattunud tegema. Saalemis tegid seda teised. Sool ja Valguses olime juba nii linnastunud, et polnud kuigi palju kõrvitsaid võtta. Tambergid elasid siis ka veel linnas. Mõnel aastal libises lõikustänupüha kuidagi märkamatult mööda. Ehk jäid mõned olulised inimesed ka tänamata.Nüüd siin, paljude eestlaste teisel kodumaal, saime jälle õiguse tänupüha vaatelauda katta.
Pühapäeva hommikul toodi veel lisa: Anni, kes hiljuti tähistas 96-ndat sünnipäeva, oli küpsetanud saia, Liivade talust toodi pähkleid ja viinamarjakobaraid, mida nende papagoi oli kogu suve valvanud, lilli, mõned päris eksootilised, puuviljavaagnaid ja –korve. Ilus on see sügis ja lõikuse rikkalik saak. Hea on avatud taeva all elada.
Nagu meil jõulud ja ülestõusmispühadki kestavad mitu päeva, nii jätkub Thanksgiving ka esmaspäeval. Ainult nii on võimalik olla osa saada tänupühasöömaajast kahes erilises perekonnas. Suur tänu, et te meid vastu võtsite!

Kui mingi ajajärk lõpuks oma viljasid näitab, siis ütleme: Tänu Jumalale, oleme uue lõikuseni vastu pidanud.

Rahulikku paika otsimas

Et seda leida, on vaja kahte asja:samme, mis on juba astutud

ja neid, mida vaja veel astuda.

Ookean

Me sõber Meelis rääkis kord ühe loo: Kirjanik läks mere äärde, et kirjutada sellest raamatut. Kui ta nädal aega oli mere ääres olnud, pani ta kirja ühe lause: meri on väga suur.

29. septembri pärastlõunal jõudsime Vaikse Ookeani äärde. Sinna, kus miski enam ei takista vabade tuulte lendu üle kolmandiku meie planeedist. Mu naine ütleb, et ta väike süda hakkab ikka veel kiiremini põksuma, kui sellele mõtleb. Pum-pum-pum-pum...

Varem olime varbaid kastnud vaid väga väikesesse vaiksesse ookeani. Tohutust miljoneid ruutkilomeetreid katvast veteväljast eraldab meie linna Vancouveri saar. See pindalalt umbes Eesti suurune saar koosneb peamiselt metsast ja mägedest, kulgedes kiiluna kirde -kagu suunas kusagil 500 km mööda mandri läänerannikut. Peter ja Anne võtsid meid saarele kaasa. Seal pidi olema puu, mille all saame magada. Nagu varsti selgus, polnudki see tõest väga kaugel. Cathedrale Grove 800-saja aastased puud võiksid pakkuda peavarju küll. Terve mets on neid täis. Peter ja Anne andsid meile siiski parema puu - see on parempoolse ukse taga, mis avaneb otse rannale. Kaminaga ja seinasuuruse aknaga. Otse rannal. Kui päike loojub, on kuu, kui kuu loojub on tähed ja katkematu lainete müha.

Meie puu:Long Beach Lodge on motell kauni lahe ääres

Vaikne Ookean ei vaja oma jõu näitamiseks metsikuid orkaane, nagu see on Atlandiga. Kõrgete lainevallide saamiseks piisab kergest tuulest. Tormituul aga tõstvat lained Vancouveri saare põhjaosas 40 jala kõrgusele. Long Beachi läheduses näeme mõningaid sisemaa poole suunduvad teid tähistatud sildiga: tsunami escape road. Ookean peidab endas nii mõndagi - kes teab, mis seal 11 kilomeetri sügavusel Mariana saarte läheduses on? Samas kulgeb rivi veealuseid ja veepealseid vulkaane - õnn, et need asuvad kaugel meres. Me siin läänekaldal mõtleme rohkem kahe maakilbi piiritülile, mis põksub vee all vaid paariaja meremiili kaugusel rannikust. Kui vesi rannast ära kaob, anna jalgadele valu, ütleb Peter. Sest varsti ta tuleb tagasi ja oi kuidas veel! Loodame südamest, et saame nautida vaid tavalisi laineid, mis kunagi pole tavalised.

Meid ja paljusid meelitab ookean. Seal võib supelda, kuid mitte liiga uljalt, tõus ja mõõn põhjustavad kaljude juures kiiret voolu. Ta rannakajudel võib jaluatada, kuid siin on mõned sildid, mis aitavad meeles pidada, et ookean pole taltsas. Äkiline ootamatu laine võib ilmuda lambist ja sind kaljult vette pühkida. Surfajad tunnevad rõõmu lainetest, kuid lainetel püsida võivad nad alles pärast kuudepikkust trenni. Aga mõnikord on ta hästi alandlik ja lubab kõndida oma klaassiledal pinnal.

Jumalale ei saa otsa vaadata.

Sellest sain täna paremini aru, miks vanas Testamendis nii öeldakse. Istume traadi otsas metallist ja klaasist karbis, mis viib ikka üles ja üles; siis lahtisel pehmel diivanil, ja ikka veelgi rohkem üles. Ja seal maailma katusel, kus paistis, et enam kõrgemale pole võimalik minna, mõtlesin, et jalgsitee alla oleks parem. Aga jalgsiteed pole. Mõtlen, et ei jaksa otsa vaadata puhtale sügavusele ja kõrgusele, mis kaugel sillerdava rahuliku ookeani, lähedamal vaikivate siniste mägede ja otse all üles sirutuvate 80 jala kõrguste seedrite näol mulle vastu vaatavad. Siis saabub hetk, kus ma istun mugaval, kuid pisut kõikuval toolil, jalad kõlkumas mitme tuhande jala kõrgusel merepinnast, jalgade all pole midagi, vasakul Andres ja paremal Katrin, sõidan suletud silmadega keset seda ilu, tunnen päikese lõõska oma näol ja tuule hingust. Kõrgus ja sügavus on täiesti puhtad mõisted ja kõik sinna vahele jääv ainult süvendab nende mõistete võimsust; see on kui Looja palge hiilgus ja ma ei saa enam oma silmi avada. Piisab, kui tajun neid oma siseilmas. Mu armas naine ja Andres võivad olla lahtiste silmadega, nemad on Uue Testamendi inimesed. Nad kuulevad mind laulmas: ... ja ma tõusen Kotka tiibadel, kui suurem osa minust tahaks olla part koduõuel. Aga kes sügavuse ja kõrguse ekstaasi on tundnud, need ei saa vist kunagi päriselt kodupardiks.

Täna tähistasime koguduses 65 aasta möödumist sellest, kui üle 70 tuhande eestlase põgenes saabuva punaväe eest Läände üle tormise Läänemere. Paljud, kes jäid, viidi vägisi itta. Sügavus ja kõrgus ilmutab ennast ka siin. Ma ei suuda otsa vaadata kõigile kannatustele, olen loobumas pretendeerimisest, et mõistan või taipan või saan aru. Ma ei suuda taibata ka armu suurust, mis mitmed jumalaarmastajad ja teised viis eksimatult läbi kõigist ohtudest. Mulle piisab nüüd teadmisest, et on Tema, kes võib neile asjadele otsa vaadata ja mitte armastusest või valust lõhki minna.

Või siis ikkagi ... kas on võimalik, et Jumal sai kannatada? Rist. Absoluutne kõrgus ja absoluutne sügavus. Mind haarab peaagu absoluutne peapööritus. Rist pole religioosne ese ega sümbol. Olen risti vaadanud, aga vähe olen näinud. Jumal saab seal tõsiselt kannatada. Ta elab ja kannatab tänini oma looduga kaasa ja rist on selle kulminatsioon, sest Ta loodu parim osa, "kõige loodu esikpoeg" on seal. Armastus ja kannatus saavad seal kokku. Kannatuste põhjustaja saavutab seal selle, mida ta kõige vähem soovis.

Ameerikat ja Hispaania kaldaid avastamas

Ole kui tuli mu südames

Ole kui tuul purjedes

Ole see põhjus miks elan ma:

Jeesus, Jeesus

See oli päev- 23.september.2009, kui jõudsime esmakorselt ameerika maismaale ja vetesse. Port Robertsisse saamiseks tuli meil olla 10 minutit piiril ja maksta 6 USD näo pealt. See on Ameerikale kuuluv poolsaar,millel puudub maismaa ühendus suure Ameerikaga. Sestap liginesime selle kuulsa maa randadele meritsi (ookeanitsi) Kaugel üle nende randade kõrgub Bakeri mägi, mille küpsetusjõud on ta vulkaanilisuses. See seal taevas pole mitte pilv, vaid seesama mägi.

Anne ja Peter viisid meid sõitma oma jahiga Marquis III. Meile oli kingitud imeilus päev. Esialgu ehmatas me kaptenit natuke absoluutne tuulevaikus. Kui olime merele saanud, siis puhus esialgu 1-sõlmene tuul, millest sai aga päeva edenedes 10 sõlme - selle üle olime eriti õnnelikud.

Lisaks sellele, et meil oli koos imetore aeg, sain ma juurde natuke navigatsioonisokusi. Kui olin tavaliste purjedega laeva suutnud enamvähem ühel kursil hoida, tõmbas Peter üles spinnakeri, ja mul oli jälle tükk tegemist, et meist maha jäävat lainejutti sirgeks saada. Pingutasin kõvasti, sest Peter arvas , et peaksin torusse puhuma ja ma tahtsin seda igati vältida.

Eelmisel õhtul enne neid sündmusi käisime Hispaania Kaldaid avastamas. Teel kohtus Katrin raamatut lugeva vanema luulelise memmega. Ta oli koti maha pannud juba mitu aastat tagasi. Kui tunned end üksiladsena ja tahad rääkida kellelgagi, kellel on aega sind kuulata, võid tulla ja siia pingile istuda.

Istusime bussi, millel kavatsesime jõuda indiaani muuseumi. Ühes peatuses ei suutnud bussijuht kiusatusele vastu panna ja jooksis välja Tim Hortonsisse kohvi järele. Järgisime ta innustavat eeskuju. Paremal tänava lõpus paistis sinist vett ja nii me bussile tagasi ei läinudki, vaid astusime allamäge. Päike laskus aina madalamale ja mäeahelikud mere taga muutsid pidevalt värvi. Katrin imestas, kas kodu on ka veel kunagi võimalik üles leida, aga Alari arvas, et no problem, Vancouver on väike linn, leiab ikka..

Päike loojub küll imeilusti, kuid miks on paiga nimi Spanish Banks?