Pühapäevast sai pühapäev

Pühapäevast on jälle saanud pühapäev. (Nüüd ka juba teisipäev…). Pühapäev on siin kõige tähtsam päev. Siis lippame lips ees ja kitarrikohver näpu otsas läbi tühja kaubamalli skytraini peale. Alari leidis, et talle meeldibki ilusasti riides käia. Kahjuks ei olnud see rännak nii oluline, et pildistada. Aga lõbus oli küll. Meenus üks teine sarnane ülikonnaga jooks aastaid tagasi läbi Pärnu kaubatänava, kus parajasti peeti laata. Alaril oli tema elu esimene noorpaar laulatada. Pruut oli inglanna, seega lisaks tavalisele ärevusele veel daamide kübarad ja kahes keeles mõtlemine… Just enne kodust lahkumist selgus, et kapis seisnud Alari ainukesed mustad kingad olid erineva mustriga. Seda polnud keegi varem märganud. Aga kui pruut märkab? Niisiis ta tormas läbi rahvahulga Rüütli tänaval esimesse kingapoodi, must ülikond seljas ja pidulik perekond sabas, ainus mure, et enne noorpaari veel kirikusse jõuda…
Ka siin oli esimesel pühapäeval põnevust ja pidulikkust. Mitmed olid Torontos sealsel juubelikonverentsil ja kohalejäänud muretsesid veidi väikese koguduse pärast. Me oleme ikka väikeste alguste juures olnud, see polnud midagi uut. Ka kõik kolm orelimängijat olid reisil. Seekord siis meie kohalik Vancouveri „konverents“ algas ja lõppes rõõmsalt lauludega kitarri saatel. Ja keset jutlust tuli ka üks näitlik Perry lugulaul „Randsomed“. Selle Perryga ja tema lauluga on üks huvitav seos läbi pikkade aastate, ja see pole veel lõppenud. Aga sellest teine kord.
Minul on alati Alari sõnumit eriline kuulata, seal on nii palju uut ja värsket.

Pühapäeva pärastlõunal veetis Astrid oma viimase puhkepäeva koos meiega. Et mitte lasta mõtetel veel kooli peale minna. Sõidsime Lynn Valley(sse). Ma tegin sellel päeval täpselt 167 pilti ja 3 videot. Küllap siis oli ikka väga eriline koht ja aeg.

Pildid on lihtsalt ilusad ja videod on sillalt kärestikku hüppavatest poistest... Viimaks õhtusöök india mahedate, tegelikult väga teravate roogadega. Aitähh ilusa päeva eest, Astrid ja Toomas

meie majal on mitu ust

Meie majal on mitu ust. Ühest uksest saab ainult aeda ja basseini juurde. Sinna on hea minna õhtul, kui väljas juba pime ja laternad valivad, mida valgustada. Näiteks põõsaid lillede kohal või kiriku seina aia taga. Basseinivesi on alati soe. Vähemalt detsembrini.

Teisest uksest välja minnes peab valima kolme suuna vahel. Üle tänava minnes on mall. Mallid on siin keskused. See siin on hiiglasuur kaubandusmall ja sinna süvenemise oleme ikka edasi lükanud. Aga ühe erilise poe oleme selle malli nurgas avastanud. Lapsena kuulsin hiina imest. Nüüd nägin seda oma silmaga. See on hiinlaste hiigelsuur toidupood, mis on äärest ääreni hiina imet täis. Selles poes oleme juba kaks korda ringi käinud ja imestanud. Põnev on! Igasugused kanavarbad ja teod ja kallerdised... Mitte midagi ei julge osta.

Välja minnes on võimalus sattuda ka mägedesse või Vaikse ookeani äärde. Kusagil siin randusid kunagi hispaanlased ja inglased. Teisipäeval näitasid Herbert ja Erna ära peaaegu kõik Vancouveri rannad, kus saab liival lebotada ja Vaikse ookeani vees ujuda. Tõus ja mõõn käib 2 korda ööpäevas.

Õhtul olime koos Astridi ja Toomase külalised. Nende kodu katedraali-laadne arhitektuur, vaikne muusika ning mõnus jutt täiustasid Astridi poolt valmistatud vähemalt 7-käigulist jõulupraadi. Kui palju aega ja hoolt see võttis, ei tea. Nüüd võiks meil päris jõulupraad isegi ära jääda, sellel aastal on see juba olnud...

Eile käisime Astridiga mustikal. Leppisime kokku ühes jaamas kohtumise. Me oleksime pidanud sinna sõitma, aga meie mõtlesime, et kui tahame ka ümbruskonda näha, on kaval eesmärk ja kõndimine ühendada. Süda aimas küll, et teekond võib tulla küllalt pikk ja selleks tuleb rohkem aega varuda. Ja kuna meil polnud kella, lasime peaaegu kogu tee 10 km kerget sörki. Põen siiani, et lasime end ikkagi pool tundi oodata. Mõtlesime, et ei räägi oma rumalusest kellelegi, jooksmas võime ju edaspidi niisama salaja käia, ilma igasuguse eesmärgita… Astrid sai kohe aru, et lähenesime jaamale valest suunast…
Mõned on küsinud, mis me nende marjadega teeme. Me sööme neid. Eriti maitsvad on meega. Võib-olla teeme ka kooki. Osa võtame kaasa, kui külla läheme… Mustikad kasvavad siin põõsastel.

Mustikafarmi lähedal on Liivade kodu. Kunagi oli neil palju lehmi, nüüd müüvad heina. Liivadel on õues papagoi, kes räägib. Päriselt, nagu raadio.

Astrid näitas meile ka oma kooli, kus ta töötab direktorina. Kindlasti paljud koolmeistrid oskaksid küsida tarku ja õpetlikke küsimusi ühes võõramaa koolimajas ringi vaadates. Mina ei teadnud midagi küsida, mõtlesin, kuidas on olla õpilane, kui mul on siin palju omasuguseid ümberringi , mõistlik direktor, kes oskab märgata ja kelle jutule pahasid saadetakse ning ei-tea-millised õpetajad…

Täna me läheme vasakule ja tänavatpidi alla. 15 minutiga jõuame parki. See on täielik mets ja heinamaa. Linnud laulavad ja oravad söövad pähkleid. On palav pärastlõuna kõigi suvelõhnadega. Kõnnime ümber Deer Lake järve ja imestame, kuhu 2,5 miljonilinn on kadunud. Põhjast paistavad mäed, mujal on lihtsalt ilus – põldmarjad ja pardid ja kännud. Kui üle järve pilvelõhkujad paistma hakkavad, tuleb tuttav tunne – oleme ikkagi linnainimesed.

Laupäev algas nagu ikka, ainult ilma pannkookideta. Peale vaikset hommikut oli Alaril ainus eesmärk jõuda oma muusikapoodi. Skytrainiga 12 min. läände. Uksest välja jõudes eksitas meid veidi naabermajast – kirikust – kostuv laul. Midagi Maarja-Pauli ja Sela vahepealset. Vaatamata meie võimele kulgeda, suutis Alari seal istuda ainult täpselt kolm laulu. Palju noori perekondi kogunes koos lastega, kõik erinevatest rahvustest… Mina olin uudishimulik, mis juhtuma hakkab, aga Alari mõtles oma kitarrikeeltele ja –rihmale ja tuli minna…
Muusikapood oli lihtsalt suuuur. Kahel korrusel. Gibsonid ja Martinid rippusid seintel, igasuguste hindadega:) Ja neid oli tõesti palju. Karli auks pildistasin ka trummi-vidinate müügisaali nurka… Ainus põhjus sealt lahkuda oli see, et meie 1,5 tunnine rongipilet kehtis veel 15 min. ja kolm peatust edasi oli rongi lõpp ja meie teekonna algus.

Paljud Vancouveri raamatud algavad Canada Place-ga. Sealt me siis alustasime.

Selle päeva jooksul me kulgesime tegelikult ainult mõne tänavavahe – teele jäi üks huvitava stiiliga prantslase näitus „A journey through the French countryside“. Samahästi võis see olla Itaalia!

Tänavatel tuttavad kodutud ja muidu huvitavad inimesed. Taipasime, miks meil vahel pea ringi käib, alus liigub nagu laevas: oleme teiselpool, ja siin käiakse pea alaspidi...

Ühel pool Art Gallery´d käis „Zombie Walk“, seal maaliti kõik kärnad valmis.
Ma näitan teile ainult kõige vähem koledaid, muidu lastel ei tule öösel und.

Teisel pool Art Gallery´d toimus Islami Kultuuri Festival. Ja need kaks üritust segunesid meeldivalt omavahel.
Kõigile meeldis poseerida. Palju infolaudu ja näitusetelke erinevatelt rahvastelt, kultuuri küllastuseni. Me oleme ikka erilised: isegi vaibad tikime igaüks omamoodi… Üks energiline vanem naine, nagu islami „nunn“ või „misjonär“, jagas teistsugustele valgetesse ümbrikutesse pakitud kirjandust. Korraks käis küll mu rikutud peast läbi mõte, aga mis siis, kui see on hoopis pomm. Meil on nüüd koraan ja brosüürid „Concept of God in Islam“ ja „Who is Jesus?“.

Ja veel on meil üks imeline rahupaik siin 7-ndal korrusel, kus ma juba nopin rooside välimisi kroonlehti, nagu lilleturul…

Pühapäeval sõidutati meid Kempi tallu, autojuhiks oli meie naabermajas elav perekond Kütt. Auto on neil mõnus, beez, pehme, kandiline ja pikk. Nagu 70-ndate aastate ameerika filmides. Ja Kempi talu on tõeliselt suur maja. Isegi rabarberid aias on suured. Piilusin ka ukse vahelt sisse: nagu loss, stiilne, maalid ja küünlad ja avarus. Mõtlesin, huvitav, huvitav…

Palju eestlasi oli kokku tulnud, nemad kõik teadsid, mis hakkab juhtuma, meie pidime alles arvama… Laulsime koos ja Alari rääkis ja laulis ja sõime ja olime niisama, kuumas päikeses. Ikka palvetame ja mõtleme, kus on võti ja milline… Tahaksime olla maksimaalselt kasulikud ja rohkem taibata ja tabada hetki, kui need käes on.

Herbert Kirves helistas eile õhtul ja kutsus meid teisipäeval kuhugi sõitma. Alari arvas, et ta tahaks linnast välja Fraseri jõe äärde. Kuhugi, kus on karud.
Ja mina mõtlen: miks ka mitte! Alari maitset tasub usaldada, see lõpeb alati kusagil ootamatus kohas ja nalja saab igal pool. Muide, Fraseri jõel parvetatakse palke. Sellisest parvetamisest ma lugesin kunagi lapsena Tom Sayeri raamatust.

Katrin: mis veel juhtus me esimesel nädalal

Teisipäeval saime interneti. See tähendab suhtlemist ja kirjutamist. Aga kui on valida arvuti või inimeste vahel, siis on lihtne otsustada. Herbert ja Erna kutsusid meid kirikut vaatama. Seal paistab alati päike – kollased aknaklaasid ja kuldne valgus. Palju tuttavaid pilte ja ajalugu, meie ja nende lugu…

Hiljem läksime koos fish ja chips´e sööma. Paul, sinule mõeldes! Tore oli sõita mööda linna ja eesti meeste ehitusi ja tegemisi näha.
Kolmapäev oli eriline sellepoolest, et Peter veetis meiega asjalikult üle poole päeva. Siin on Peteri auto ja muud tähtsad tegemised. Alari sai Kanada kindlustuse numbri, mis tegi temast vist tähtsama inimese, kui ta oli varem. Samuti on tal nüüd kontonumber pangas ja see on ka meestele oluline.

Aga kõige toredam oli külastada Settet. Tema kodumaja on eriline sellepoolest , et all basseinis on kõik meie eelkäijad ujumas käinud ja Central Parki puude ladvad ulatuvad 18-nda korruseni, päikeseloojang seal on lihtsalt imeilus. Sette elu lugusid on huvitav kuulda ja ta ootab meid ka edaspidi külla. See on hea.

Varahommikud kuluvad siin arvutis krõbistamise peale ja helistamisele. Eestis on siis mõnus pärastlõuna. Peame ainult valvsad olema, et tabada ka päeva siin. Kui välja saame, tudute teie juba mõnusasti voodis.
Neljapäeval läksime Artur Proosile külla. Huvitav on kuulda möödunud sajandi lugusid siitpoolt sinna Eesti poole ja näha, kuidas Jumal on teda teekonnal Soome ja Rootsi kaudu siia juhtinud ja kõik see on täis Tema headust ja hoolt. „Kiida, mu hing Issandat, ja ära unusta ära kõiki tema heategusid!“. Arturi Austraaliast toodud kitarr vajas samuti ülevaatamist ja mängimist. Helises hästi. Kindlasti on ka edaspidi võimalusi seda mängida.

Sette juures ootas Alarit see päris pill, mille Sette poeg Raimund tõi talle mängimiseks. Ja see vajas tuunimist! Järgmisel päeval otsis Alari internetist muusikapoode, et uusi keeli osta. Lähim oli siinsamas üle tänava, aga suurim ja ahvatlevam vanalinnas, ca 10 min. skaytrainiga sõitmist. Selgus, et lähim üle tänava tähendas hiinlaste kaubamaja, täis igasugu tilu-lilu tooteid ja suurt söögikeskust. Mis te arvate, kuhu me läheme sööma, kui uksest välja astume ja kohe süüa tahame? Siin on võimalus minna hiinlaste toidukohta ja hiinlaste toidukohta ja jaapani ja korea ja hiinlaste toidukohta. Selles ostukeskuses oli üks hiinlane teise kõrval oma köögi ja söökidega. See, kelle juurde meie pidama jäime, valmistas nii ülisuuri portsjone, et kahtlesime, kas süüa kohapeal või kodus kolm päeva järjest. Otsustasime osta kahepeale ühe taldrikutäie ja maksime selle eest ainult 5 dollarit, 2 teed veel pealekauba. Riis oli riis ja kana oli kana, aga see kolmas asi oli vist saba. Kitarrikeeled ostsime ka ära ja Alari tinistas poole ööni.
Laupäevast räägin teine kord, sest see on omaette lugu.